26aastaseks saamine

Olen sündinud 1989. aasta 28. juuli hommikul umbes 10.30. Ma olen Lõvi (tule element) lääne  ja Madu (maa element) ida astroloogia tähenduses. Mu elutee number on 8(!) ja isiksusenumber 11. Muide viimast üle kontrollides ([numeroloogia] mäletasin millegi tõttu ühte, ja osade arvutuste järgi kahekohalist numbrit ei jäeta, aga 11; 22; ja 33 on kõrgemad levelid ühekohalistest, mida ei tuleks kokku liita, sest nende vibratsioon kajastub juba ikooniski) jooksis kokku üks väga kosmiline uitunistus, mille ma enda jaoks hiljuti ära märgistasin. Kuna ma tean, et ma abiellun, siis kevadel sain aru, et see peab toimuma novembris, sest see on läbi mu elu olnud kõige depressiivsem ja ellujäämise seisukohalt raskem aeg. Mu positiivne programm nõuab, et kõik katkine ja halb tuleb oskuslikult karmateenijana vahetada välja terve ning ilusa vastu, seega sellest novembriloogika. Ja kaheksa - see on mind alati kummitanud. Olen korduvalt numeroloogia seltsis aega veetnud, aga ega need numbrid kõik ka mulle meelde ole jäänud, ent kahesas oli midagi. Kaheksa on igavik! Ja nii ma mõni nädal tagasi mõistsin, et minu "ohh ma teeks seda kaheksandal novembril" on kodeering: igavesti üksteisega. Ja nüüd tuleb välja, et see on algusest peale mu küljes rippunud. Ent kui asjad sedamoodi jätkuvad, tundub, et peaksin iseendaga abiellumagi, sest mu prints..?

Käisin hiljuti pulmas ning see praegu õhutab veelgi neid mõtteid, aga niimoodi täie aru juures olles. Sest mingeid asju ma lihtsalt tean. Aimasin aastaid enne psühhiaatriahaiglat, et sinna tõenäoliselt satun, teadsin väiksena, et varastatud ratas tuleb tagasi, teadsin kogu aeg, et Midagi on veel juhtumas. Ja kogu mu unistustemaailm elab tänaseni oma vankumatut teadmiselu igal ööl enne uinumist, mil ma kellegi eest varjamata sinna sisenen, et olla armunud elamise võimalikustesse, milles südame tungile järgnenuna valin oma lemmikpildid, kus toimub mu tuleviku lühistsenaariumide selgeltnägemise sessioon. Ma olen unistaja, alati olen olnud ainult unistaja - hõljunud kuskil mujal ning nutnud ja karjunud olen, kui minu maailma, mis on tõesti nii õrn ja kaugel, on purustada tahetud. Aga kõigil ei ole vist unistustemaailmu - või pole neil jõudu, et nendesse uskuda? Ma ei heida seda neile enam ette, ma ei vihka kedagi, kes mulle haiget on teinud, eriti mitte neid, kes on tahtnud head, oskamata pakkuda mulle tunnete lihtsust, mis pole seotud kinkimise kohustustega. Selgitavast silmavaatest ja tingimusteta vaikusest piisab, sest ma mõistan väga palju ka sõnadeta. Tihti rohkem, kui tahaksin. Seepärast ma isegi vaikin. Pigem vaikin, sest aina vähem tahan ma väljendada seisukohta, mis kellestki olenematutel põhjustel muutuda võib.

Aga siin reaalsuses liigub elu närbumise poole, inimese eksisteerimine on vananemine ja mida aeg edasi, seda selgemaks võiksid muutuda nii pildid, mida ma näen, kui vaatan, kui ka need, mida ette kujutan. Ja selle eluaasta lõppedes vaatan ma esimest korda ka üle õla - mida ma oma eluga teinud olen ja kelleks ma läbi selle saanud olen. Natuke kurb on, et senimaani seostatakse mu märkimisväärsust isiksusena esimese ilmunud raamatuga. Sosinatest rääkimata, ei näi maailm kunagi mu hingemaastikele järele jõudvat - sellele, mille väljadelt end nüüd suhteliselt üksildasena leian, kuigi selle esiraamatuga justkui oli nii palju lootust, et nüüd, Maailm, nüüd me astume dialoogi. Aga ei, huilgan hoopis lihtsalt üksinda armastusest, mis kirjanduse abiga sidus mind lootusesse ja uskumisse, millest räägivad muinasjutud. Omamoodi olen nullpunktis, mis on parem, kui miinus, millega alustasin. Plussi jõudmiseks läheb veel aastaid. Aga ma olen algust teinud. Ma ei lõpeta enne, kui olen valmis saanud proosalugude kogumiku "Hingehügieen". Luule on lumme kusemine, seega üks luulekogu tuleb ka veel enne seda, aga kes seda kuradi luulet loeb. Mu viimased luulekogud tolmavad raamatupoodides aastaid ja ka e-raamatud on lõpmatuseni saadaval, aga kuna keegi neid ei osta, siis ma ei saa isegi mingeid arveraporteid enam. Lumme kusta, jah, see on üsna adekvaatne väljendus mu karjäärile senimaani.
Ent elu kui töö, karjäär kui areng - seda on olnud. Viimane algas soovist teha nõrkustest tugevused ning selle mängu hasartsus pole mind jätnud. Võitlus käib korraga mitmel rindel, aga eelkõige on see kogu maailma kunsti sisu: inimene ja teised inimesed ta ümber. Suhe on ikkagi maailmaga, suhe on iseendaga - ümbritsev on kõigest selle peegeldus. Kuna kõik oleneb mu pilgust, siis langeb valgus piltidele just sellisel nurgal ja toonil, mida ma enese seest kiirgan. Seega perspektiiv - see tuleb enne kõike paigal hoida. Tänaseks saan öelda, et vaatenurkade paljusus on miski, mis teeb elu ühteaegu mõistetavamaks kui keerulisemaks. Mõistan nii mõndagi inimest, keda ma näha ei taha, temast pigem hoolideski, ent loojaidealism ei andesta selgrootust, lodevust ja alla andmist. Kindlasti on sellises maksimalismis suutmatus leppida iseenda nõrkustega. Kui võitlen igapäevaselt leides jõudu mitte jääda kinni eilsetesse, siis nõuan ma seda teistelt määral, mida pole tegelikult ei mina ega keegi peale jumala võimeline hindama. Ja mu vältimised, neid ei maksa liiga isiklikult võtta - praegu on see minu viis rahu hoida. Sest ma ei saa öelda välja sõnu, milles ma kindel pole, ent ma ei saa iseenda sees ronimist seetõttu pooleli jätta, et keegi redeli allpool vajab minult saadud peasilitust. Mu prioriteedid on rohkem kinnisideelised, selline on mu kirg, et ei saa lihtsalt sädeleda, pean põlema.

Aga on nii palju eilseid, milles veel kinni olen ning see pole praegu üldse esimene kord, kus väldin olukordi või inimesi selleks, et neid eilseid endas lahendada. Mingid situatsioonid meenutavad liigagi seda, kes enam olla ei taha, on inimesed, kes meenutavad mulle osa endast, kes ma enam ei ole, kedagi, kes on iseenda potentsiaali hale vari. Ja isegi kui neile seda näkku karjuda, ja nad seda mõistaksid, ei saa nad enne millestki aru, kui pole iseenda sita sisse lämbunud olnud. Mitte keegi ei päästa mitte kunagi mitte kedagi, peale inimese, kes kogeb iseennast. Ja ma tean seda, sest despite all my rage I am still just a rat in a cage.
Võib-olla pole tõesti ilus vaadata surnud mehe matusepilte ainult sellepärast, et näha seal ta ilusat poega, aga fuck this shit, ju ma olen värdjas, aga ma olen elus ja ma tean, mida ma tahan. See on kõige kõvem asi, mida ma saan endale sünnipäeva puhul öelda. Ma olen 26 ja tean, mida tahan, sest tean, mida ma ei taha. Ma ei taha surra kahetsusega, et ei ole end selgeks teinud, et pole aru saanud, et ma pole üritanud - et ma pole andnud endast kõik, et olla õnnelik. Ja ma tean, et minu õnn ei ole kellegi teise arve peale minu enese, ma olen looja ja minu asi pole vastutada tõlgendaja eest, sest mina teen oma tööd oma võimete tipul. Iga liigutus on suund väärtuste seast, mida õigeks pean, iga mõte on väljendus metsikute emotsioonidest padrikust väljamurdmiseks. Eks igaüks peab oma missiooni ise leidma, ent seda kellelegi ette öelda küll ei saa. Kokkuvõttes see, kuidas ma elan, ehk see, mida ma teen, teenib niikuinii midagi suuremat sellest egost, mis on inimeseksolemine. Et see nii või naa on ületähtsustatud, võiks sellega vähemalt teha kõike pähetulevat, sest mind näiteks ei himusta see luu, veri, lihased, nahk ülesehitus, selle uuestisünd ei ole küll mu top goal - hoiab liiga kõvasti kinni. Sellepärast pole ma kartnud end ilmselt ka hävitada nii paljudel eri viisidel, aga see on mulle pigem umbrohuteooriat tõestanud. Umbrohi on badass bitch. Oma enesetapukatsetest üle saanuna ootan ma siiski aega, millal ma koju saan. Aga mine sa tea - võib-olla mul on palju kodusi?

Ehk on igas inimolendis on veidi mind?