Hertta rääkis mulle oma sõbrannast, kes, nagu mina, läks vahepeal hulluks. Aga üks kord psühhiaatriahaiglas kohtas ta üht teist hullu, kes oli kirjanik. Nad armusid metsikult. See on midagi nii uskumatut ja imelist, nagu oleks see minu enda elust pärit. Mul läks muidugi tagurpidi sellest versioonist, ent ometi kinnitab see midagi inimese ületähtsustatud vajadusest kõike kontrolli all hoida. Ja see kirjanik oli muide haiglas seetõttu, et elas oma karakteritesse liigselt sisse, ega suutnud enam reaalsust eristada. Seda tõsiasja üritan omal pingsalt meeles hoida, sest mul on selle Maapealse eluga kogu aeg üks paras pusimine. Ja tänaseks on mul tekkinud sügav kahtlus selle suhtes, kas minuga on üldse võimalik lähedane olla. Kas üksindus on ainus eksisteerimise vorm minusuguse "segase" jaoks, sest nii ei tee ma oma olemusega kellelegi haiget või olen ma millestki valesti aru saanud, sest praegu on lihtsalt üleminek ühelt arenguasemelt teisele?
Kuna viimase aasta jooksul on paljud mu emotsionaalsed sõlmed end vähehaaval lahti harutanud, tunnen ma iga päevaga enese emotsionaalsuse hääbumist. Ma pole kunagi olnud viisakusnägude tegija, sest olen seda oma karmuses valetamiseks pidanud, aga nüüd tekib mul aina harvemini vastureaktsiooni vajadustki. Olen poolel teel oma unistuseni, milleks on konfliktiseisundi, milles vastaspool on ärritunud, lahendamine ilma ühegi omapoolse negatiivse tundeta, sest mu sisemine rahu on nii treenitud, et ükski sügavalt inimlik emotsioon (mõtlesin siin neid kuut põhilist, mis on evolutsiooniliselt meie ellujäämise määranud ning millest kõik edasine on juba pigem "tõuaretuse" ehk karakterikujunemiste tulemus) ei suuda mu meelerahu ja probleemile lahendusi leidvat loovust lukustada. Olen jõudnud alles sinnamaani, kus ma lahkun olukordadest, kus mind rünnatakse nii viisakalt kui võimalik. Negatiivne emotsioon ei saa enam nii kergesti kätte, see jõuab kohale viivitavate minutitega, sest see on võõras, mitte minu sisemine, millele rõhutakse, sest tean, et minul pole halbu kavatsusi, milles mind süüdistatakse. Igal etteheitel on ka intellektuaalne laeng, mis saabub tavaliselt pärast emotsionaalse kihi laagerdumist. Aga see on vist sellepärast nii, et ma ise olen väga emotsionaalne olnud, mu ellujäämine on enamuse mu elust olnud kahtluse all (energeetiline laeng, mida ma enamuse oma elust ei ole osanud teadvustada on: mu ema ei tahtnud mind, ta ei olnud huvitatud minu elus olemisest) - see tähendab, mul pole olnud oma elus põhiväärtust ehk turvatunnet. Ma olen 26 ja nüüd ma tunnen, et ma võin hakata maailma usaldama. See omakorda tähendab, et ma olen alles nüüd küpseks saamas. Ma ei pea ennast kogu aeg kaitsma ega kellegagi võitlema.
Armastus, millega olen kokku puutunud ei ole enamuses olnud tingimusteta. Aga tõeline armastus pole päriselt armastus, kui sellel on tingimused. Puhtus on loomulik ja austab teist just sellisel moel, nagu ta on, eeldamata, et see oleks midagi muud kui see on. Ilma sellise armastuse kogemiseta poleks ma elus. Ja kuigi see tundub fenomenaalne, siis tegelikult on just tingimusetus kõige normaalsem, mis üldse olla saab. Kunst on selle kõige parem versioon, sest see ülistab ainulaadsust: mida haruldasem, seda parem.
Oma valitud erakluses, millest ma siiski vahel ka väljas käin, mõtlen väga palju inimsuhetele, milles olnud olen. Miks mingid inimesed olid, kuhu ma jõudsin, mida me tegime ja miks kõik juhtus. Asjadest saab paremini aru, kui neid eemalt vaadata. Mõistan nüüd ka, miks mul nii palju kokkupuuteid meestega on. Selle tõsiasja alles pealmine kiht on see, et ma polnud isaga ehk piisavalt lähedane ja otsisin oma kinnisideedes võõrastelt tuge. Mida aastad edasi, seda vähem vajasin ma tuge, sest ma kasvasin iseenda jaoks aina tugevamaks ning seda rohkem tuli ka mehi, sest nüüd oli minus elujõudu, mis inimesi köidab. Ja miks ma nii kergemeelselt nende kõigi suhtlesin? Sest minu jaoks olid nad huvitavad inimesed. Mul pole eales olnud tagamõtet olla femme fatale - see lihtsalt läks nii. Jah, ma olen provokatiivne, aga see ei tähenda, et mu eesmärk oleks mehi ässitada. Ma lihtsalt polnud oma mõjuvõimust teadlik. Provokatsioon on minu jaoks intellektuaalne mäng, kui see juhtub, siis järelikult on sellel mõlemapoolne pinnas potentsiaalseks mänguiluks. Mitte, et ma peaksin end õigustama, aga ma ise olen ju lihast ja luust näide sellest, et oma tunnete eest saab vastutada igaüks ainult ise. Ei ole nii, et keegi on mulle haiget teinud, vaid mina olen valu endasse vastu võtnud. Ja kui keegi on valu endasse vastu võtnud, peab ta sellega tegelema ise - teise süüdistamine on ajaraisk. Seetõttu olen ma sellest ammu loobunud. Ja soovitan armuvalus meestele ka.
Kuigi, ausalt öeldes on mul südamest kahju, et ma selline mõrd olen olnud. Ainus, mis ma oma pattude kahetsuseks tagantjärele öelda saan on, et ma ei osanud olla keegi, kes ma veel polnud. Ma tahan kogu aeg paremaks inimeseks saada ning seetõttu ma üldse kirjutangi seda ja elan kõike tagantjärgi läbi, et mulle kohale jõuaks. Ning ega ma isegi end ühessegi suhtesse julge lubada, kui ma üksindust uuesti läbi pole elanud.
Viimase täiskuu ajal tabas mind väga väga suur kahetsus kogu selle elatud elu hullumeelsuste pärast. See oli ülipuhas tunne. Nutsin kõige pärast korraga ning pärast seda tundsin, et olen oma rännaku iseend otsides lõpetanud ja tean nüüd, kes ma ei ole. Tunduvalt kergem on.
Eelmise nädalavahetuse libastumine ainult tugevdab seda teadmist. Palusin mõnedelt asjaosalistelt vabandust ning loodan, et see pehmendab mu vääratust. Aga jumal teab, kas nad mind kunagi enam usaldada saavad. Seda pean ma iseendalegi tõestama - kvantitatiivselt, ajaga. Ja ma naudin seda juba praegu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar