Ilmselt pole ma ei esimene ega viimane, kes on omale armastuse välja mõelnud. Elanud selle idüllis, mida fantaasia on loonud. Aga pärast seda, kui mind on vaadatud seetõttu surmava pilguga, tekib mul ikka küsimus: mis on päris? Kas minu väljamõeldised on vähem reaalsed, kui need kellelegi, kes nendesse kuulub, ei meeldi? Ma leian, et traagikaks pole põhjust. Traagika koosneb sügavalt psühholoogilistest hirmudest ning hirm on mõtlemisvõime ehk intellekti vastand. Hirm on pime tunne, mida igaüks saab avastada ainult üksinda, sest kui me teame tunda oma pimedust, saame kätte ka oma hirmud ning nendest teadvelolek on algus mõistmisele. Ja see kõik on väga sügavalt isiklik teekond igaühele eraldi käia.