Eesti Kirjanike Liit võib varsti oodata oma noore kasvandiku toetamise tulemust. Mul on ligi kakssada luuletust, mille seast on praegu välja valitud 13, mis peaks praeguse taotluse järgi summeerima mu "Armastuse narkomaania" kontseptsiooni (mille temaatika on end minu jaoks ammendanud). Sõbrad on mulle appi tulnud, et kunsti teha, ja see on kõige ausam viis üldse millegi hea valmimiseks. Selle nädala lõpuks oleme planeerinud kaameratega üles võtta mind luuletusi lugemas. Kuidas see ütlus Muhamedist ja mäest nüüd oligi.. midagi sellest, et kui ma ise inimesteni ei jõua, siis teed video ja loodad, et nad siis näeksid?
Käes on november, see tähendab - enesetapukuu - ning sellest lähtuvalt teen paar ausat ülestunnistust.
Olen oma kunstiliste ambitsioonide tõttu päris paljudest inimsuhetest eemaldunud. Oma eelmise 300pealise fännilehegi kaotasin seetõttu, et põrkusin välismaailmaga sedavõrd, et pidin end eemaldama inimesest, kes hindas mu väärtust ja oskas mind turundada. Aga tema ei olnud ainus. Olen paljudele selja keeranud ja nii mõnigi võib pidada seda uhkuseks, mida ma ka täielikult eitada ei saaks, sest oma sisetunde jälje ajamine, oma eesmärkidele pühendmine - see on tõesti omaette uhkus. Aga neist inimestest pole kedagi, keda ma ei armastaks. Armastuse inimkondlikust ideest lähtuvalt ma muide ka raamatuid kirjutangi. Nendes loodan ma kinkida iseennast nii sõpradele kui võõrastele täiuslikumal ja mõttekamal moel, kui pingutatud kokkusaamised vanast inertsist.
Ma olen eneseturundamises eriline kobakäpp, aga ma usun, et see on kuidagi saatuslik, sest minu asi pole olla kuulus, vaid sisukas. Aga mine sa tea - kui peaksin proosaraamatu valmis saama, ehk hakkan jälle jõhkratmoodi paugutama ja oma isikule tähelepanu tõmbama, et mõni raamat ära ka ostetaks? Vahel mõtlen, et kui ma nii sitt sõber olen, siis kes neid raamatuidki loeb.. aga tegemata ka ei saa jätta, sest ilged painajad on. Nii õudsed painajad, et siin puumaja viieteistruuduses toas pean ma istuma ja järele mõtlema mõtlema mõtlema, kuidas on elus olla tekitamaks võimalikult vähe valu nii enesele kui teistele.
Kurikuulus 20. november on jälle lähenemas ja saatuse lunastuslikkusele lootes ma peaaegu palvetan, et mulle kingitaks veel üks aasta, et vähemasti see hingeasi ära kirjutada. Nüüd on see kirjanikupalk ka omadega kuhugi jõudnud ning mingi eriti nahaalne osa minust isegi kandideerib/iks sellele, aga juba kulka taotluse tegemine võttis mul junni jahedaks. Sest sellesse ossa oma probleemilahendusis ma veel jõudnud pole, et ma ei kardaks, et mult röövitaks kellegi teise hinnangu tõttu see briljantselt hindamatu vara nimega AEG. AEG! oma kirjatöös elamise jaoks, mille hulka käib ka söömine ja üüri maksmine. Palun kõiksust ja ingleid (eriti peaaingel Miikaeli, sest ta kaitseb sõdureid nagu mina), et ma saaksin end lõpuks tühjaks, kaineks ja heaks inimeseks kirjutada. Sest ma just sain soone peale ja ma tõesti ei ole Kafka, et ma suudaks kahte tööd korraga teha. Ma olen proovinud, aastaid olen proovinud, ja see rebib mu seest tükkideks. Just kraapisin harjaga kõik kokku ja sobitan tükke jupp-jupi haaval lugudeks, tagasi iseendaks, ja ma tahan seda teha oma maksimaalses potentsiaalis.
Mu elu suht sama nunnalik kui keskkoolialgusaastailgi oli. Suur vahe on ainult selles, et ma ei ole kurb. Ma ei tunne end ahistatuna, vaid vabalt. Painajad on nüüd hoopis need kogemused, mida ma olen näinud oma lähedaste inimeste eludes. See pole enam jalaga-uks-lahti-egopauk "vaadake mind ma ei tea, kes ma olen, aga ma te veel mäletate!" - võim on millekski muuks moondunud. Aga jumala eest, üsna kontsentreerud osa ükskõiksusest on minus siiski säilinud, kuid seegi on uue vormi võtnud. Sellise, kus ma ei vasta sõpradele. Sellise, kus ma jätan peikasi maha. Sest mul on vaja oma asja raiuda. See on igaviku teenimine. Ma vahelduseks päriselt tean ka, mida ma tahan. Üheks võrratult pikemaks momendiks, kui kunagi varem.
Ja see pole enam seks, narko ja luuletused. Äkki ma tõesti pole enam luuletaja? Ma luuletasin, mingi osa mu metafüüsikast ikka veel luuletab, aga ta hakkab ära surema. Ja ehk peaksin ma ülejäänud sada kaheksakümmend seitse äragi põletama? Ma ei tea, keegi pole neid lugenud. Aga kas peabki?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar