kolmapäev, 4. november 2015

rohmakas idioot või tulevane eesti kirjandusklassika?

November ei ole aeg zenbudistlikuks elustiiliks, see on idaeurooplase ellujäämiseksam. Nägin täna mitu tundi järjest unes, et ma pean uuesti keskkooli minema, me kõik pidime!, ja et ma sain Sääsele korteri. See on kõige klassikalisem luupainaja. Seekord ma muidugi juba leppisin sellega. Aga mida see märgistab? Hirmu loomuilikult. Kui ma seda taotlust siin ükspäev täitma hakkasin, siis oli see üksühene õõnes ärevus nagu koolipingis, kui oli kontrolltöö aines, mille läbimine sõltus puhtalt jumala soosingust. Muidugi ma tegin siis, mis oskasin, nagu ma teen ka praegu, aga hinded ei ole raha. Keskas oli see ikkagi samas vääringus, sest kui hinded olid korras, siis oli igal pool vähem möla. Ja oli vähem vaja tunda, et sa oled täielik idioot, kuigi ega nad suht ühelgi päeval ei jätnud seda muidu ka rõhutamata, aga kergem oli ikkagi.

Tuleks nüüd endalt küsida, kas ma pole siis piisavalt tööd teinud, et mul selline peksasaamishirm praegu on? Ei, ma pole tegelenud oma perse laiaksistumisega, arvutasin kokku, et mul on ligi 4 autoripoognatäit proosat kirjutatud, luulest rääkimata. Mul on olnud kaks avaldamist Loomingus, käputäis esinemisi ja luulekogu aasta alguses. Midagi ju nagu on tehtud. Aga ikka on flashback kas ma olen olnud ikka piisavalt. Kuigi halloo, kuhu mul nüüd see iseenda austus järsku kadus?
Mõned hirmud on lihtsalt nii sügavale juurdunud. Mingi väärtusetuolek istutati nii vara ja nii põhjalikult, et ta ikka veel üles kerkib ning mulle kogu jõust vastu vahtimist kütab. "Sa oled andetu sitt, sa oled mitte keegi, vaata ennast ometi! Sa oled mõttetu ajaraisk, kedagi ei huvita, mida sa teed, hakka normaalseks!" - niimoodi karjub ta mu peale ning kogu mu rahumeelsus on peoga pühitud. Ma ei suuda kirjutada ja kõik, mis ma kunagi loonud olen, on mulle võõras. Aga samas, see on võõras mulle nüüd ka juba rahuajal olnud.
Üks rets tähelepanek, mis on äkki liiga vaimne, et kriitikud seda märkaksid(?), on seotud tõsiasjaga, et inimene ei ole terve oma elu sama. Olen kuulnud ka täiesti teise valdkonna inimesi ütlemas asju nagu "ta on ju juba üle kolmekümne ja sellises eas mees enam ennast ei muuda". Mul ei teki selliste väidete peale kunagi muud reaktsiooni peale MIDA VITTU?

Miks inimesed iseennast idiootideks peavad üleüldse? See ei ole ainult minu isiklik probleem, et mul on kompleksid, ma räägingi iseenda elust sellepärast nii häbitu süüdimatusega, sest ma tean, et inimene olla pole midagi erilist. Ma ei saa aru sellest varjamismängust, mida enamus inimesi mängib, kus asju ei või nimetada nende õigete nimedega. Ma tahan inimestele öelda, et ennast tuleb kõigi oma hälvetega võtta, aga vahel pean ma seda ka endale ütlema. Selleks pole minu jaoks paremat moodust kui enda üle irvitamine. Ja et vältida oma järgmist tsüstilist aknet või enesetapuaktseid võtsin ma oma viimase raha eest täna selle jälgi poosi Karlova mentoolsuitude suitsetajast ja Supilinna alkohoolikust veinijoojast ning kavatsen viimasegi pinge endast välja tulistada, sest mine tea, kui kaua vabadust elada meist kellelegi antud on.

A part of being an adult is the feeling you're a fraud

Leppinud tõsiasjaga, et kirjanikuks olemine teeb must jäigastunud türa, egomaniaki, kellega ei saa arvestada, sest mu elu dikteerib inspiratsioon ja ülemäärane tundlikkus keskkondlikele tingimustele, pean ma välja töötama meetodi, kuidas ellu jääda. Ainus isiklik õnn, mille ma saavutanud olen, on totaalne vabadus ennast väljendada. Selle õnne parim tulemus on uus versioon inimesest, kes ei mõista mitte kedagi hukka. Sest ma tean, et igal inimese teol on põhjus, milleni kahjuks iga kord süveneda ei viitsita. Aga mina viitsin, sest mind huvitab. Mind huvitab teine inimene samavõrd, kui ma huvitan iseenast. Ma usun, et teist inimest saabki mõista just nii palju, kui me oleme vaevaks võtnud mõista iseend. Ja seegi ei tähenda, et me kõik teineteisele meeldima peaksime.
Jah, mind teeb ärevaks see, et kellelegi meeldimisest sõltuvad meie elus nii tähtsad aspektid nagu eluase ja toit. See on alandav. Kui selline alandamine aastatepikkuselt toimub, siis osa inimese hingest sureb. Hing kängub ja valutab nagu sügavalt sissekasvanud küüs, aga pole raha, et seda ravida. Ja miks pole raha? Sest sa ei meeldi piisavalt.
Mina, puhtsüdamlikult, ei nurise praegu üldse. Ma olen õnnistatud, et EKL mind majanduslikult toetab. Ja kuigi Kärt ütleb selle kohta sotsiaalabi, siis mina ütlen, et pohui see vaesemaik, ma olen õnnelik, sest ma teen seda, mida ma olen määratud tegema. Õnne rahaga ei osta. Lapsevanema perspektiiv sellele on muidugi hoopis teine. Mina võin küll mitte lapsi saada (ja ausõna see pole eriti keeruline ka, sest for fucks sake kellega), aga see ei muuda asjaolu, et neid saadakse. Et neid on vaja saada. Milline armastav ja suur perekond peab ümber lapse olema, et ta üles kasvatataks. Minu esimesed eluaastad olid kommuunperekonnas näiteks (aga me kolisime lahku, kui mehed hakkasid üksteist peksma). Ja ma leian siiani, et kommunis elamine on kõige orgaanilisem eluvorm, sest selle mitmekesisus annab lapsele suured eelised maailmas toimetulekuks. Eelistaksin ka praegu elada majas, kus inimesed teavad üksteist ja vajadusel aitavad oma naabrit nagu lihast sugulast, aga kahjuks mu naabrid karjuvad oma kaheaastase peale ja teevad rasedana tobi. Elu ei ole alati selline, nagu ta võiks. Aga see ei tähenda, et nii jääbki. See ei tähenda, et keegi peaks oma ideaalid potist alla laskma.
Võtab aega, et me jõuaksime samale tasemele. See on - samale inimlikkuse tasandile. Sest pole vahet, kas sa oled Nobeli laureaat või korstnapühkija - sa tahad ikkagi oma tööd hästi teha, sa tahad ikkagi süüa ja elada. Ja mida ma kardan? Ma olen hirmunud korruptsioonist, mida ma siin riigis tajun. Sest ma ei ole persepugeja tüüp. Ma käin selle pärast paljusid teid ringiga, aga ma jõuan ikka sinna, kus mul on vaja, sest mul on eesmärk. Praegu mõtlen ma ka muide, et ehk on riigirahadel elamine teinud ka minust mingi tropi, kes kardab oma mugavast elust ilma jäämisest. Aga siis meenutan ma endale ülalolevaid fakte.
Aga miks painab mind hirm, et keegi teine on minust parem, et mul pole kontrolli oma kvaliteedi üle, kuigi ma teadvustan iga päev, mida ja mille nimel ma teen? Sest mul pole stabiilsus kunagi olnudki. Momendid stabiilsusest on olnud siis, kui ma läksin ülikooli ja võtsin pangalaenu - sõltusin ainult iseendast ja sain tegeleda oma huvialaga; ja nüüd, kus mind riiklikult(!) toetatakse ja ma saan tegeleda oma huvialaga. Selle mõttekäigu kirjutamise jooksul on mu telefon korduvalt helisenud. See on mu tuttav, kes kutsub mind juurviljalattu tööle. Mustalt. Ajudeta ja garantiideta tööd tegema. Aga ma ei võta telefoni vastu, sest ma leian, et probleemidele lahenduste leidmine on olulisem, kui lihtsalt äraelamise teenimine. Samas, jaanuaris saab mu miinimumpalk otsa, mida ma siis teen? Elan praegu nagu homset poleks. Jään iseendale kindlaks. Juurin välja iseendast seda destruktiivset elementi, mis hävitab mu võimalust elada rahulikku ja õnnelikku elu.
Ma ei süüdista oma enesehävituslikkuses vanemaid, kes elasid keset vägivalda. Mu isa on olnud number üks hardcore kapitalist, kes tegi ainult seda, mida ta oskas teha, et meie peret elus hoida. Ka temal ei olnud hingelist küpsust, et toetada mind moel, mida ma vajasin, mis polnud raha, aga ma ei süüdista teda selles. Ma ei taha üldse kedagi süüdistada, sest minu ebakindlus ei ole kellegi teise kui mu enda probleem. Aga meie ühiskonnas on midagi, mis pole veel ehk minusuguste jaoks küps, sest

It takes ten years just to get
Your stinking leg up

Then five more to make it
Not look like shit
Soviet children form a crowd
Sized and tested 
Who will be a star

 Millest ma seda järeldan? Sellest, kuidas minusse lasteaias ja koolis, ja isegi ülikoolis!, suhtuti. Ma ei ole kunagi olnud mingi eeskujulik laps, olen alati olnud liiga imelik, ebastandartne. Liiga kiire või liiga aeglane. Kirjanduse ja kunsti tunnid olid tõepoolest ainukesed, kus ma kergendatult hingasin, aga elu ei ole ainult humantiaaria. Varem või hiljem saab ikkagi määravaks ka su kvantiteet - kui palju ja millise ajaga? Rääkisin just üleeile emaga, kes luges mu viimast novelli ning me arutasime selle üle. Ja kuigi looja jaoks on tema töö väga tundlik teema, siis tõi ta mu fookuse sellele, mida ma peljanudki olin: ma olen väga spetsiifiline. Mu stiil ei ole kergestiseeditav, see ei hakka tõenäoliselt minu eluajal masse murdma ega edetabeleid niitma. Kuigi tegelikult ma ei välista seda, sest proosakirjanikuna ma alles alustasin. Minu praegune seis on sealmaal, kus ma kirjutan võib-olla kahe nädala jooksul ainult ühe lause (teinekord ka terve peatüki), aga see on õige lause. Ülejäänud aja töötab mu mõte muu tegevusega analoogselt, leidmaks võimalusi, kuidas kirjatööga edasi minna. Ja ausalt öeldes on mul vahetevahel ikkagi häbi nii erinev olla, sest 26 eluaastaga võiks olla kadunud see valestimõistmise paranoia. Täna pean endale tunnistama, et see ei pruugi terve mu eluaja jooksul minu ja tõlgendaja vahelt kaduda. Mina ei saa seda protsessi kiirendada sellega, et käitun iseendaga vastuoluliselt. Ema arvates on see siiski mingi näitaja, et ma selliseks eaks olen teinud, mida ma olen teinud. Igasugu ülikooli kraadide asemel on mul ette näidata kolm luulekogu. Mina ei tea, kas see on piisav. Mina ei tea, kas see üldse midagi tähendab. Mulle tähendab see ainult tõsiasja, et ma olen mõelnud.

Minu, ja minust nooremate, generatsiooni ning meile eelnenud generatsiooni vahel on midagi, mis meid suuresti eristab. Vabaduse lapsed on kogenud hoopis teistsugust elu, kui nõukogude aja kasvõi lapsena veetnud inimesed. Neil on teine kultuurilugu. Mingil määral oleme kõik nõukogude vaimsusest mõjutatud, aga mida nooremad me oleme, seda vähem. Need haiged meetodid, millega toona standardiseeriti ähmastuvad ajas, aga nad pole siiani päriselt kadunud. Kui need oleksid kadunud, ei oleks mul oma keskkooli ajast õudusunenägusid. Isegi mu emal on oma keskkooliajast õudusunenägusid. Mu ema sai minu väga noorelt, ta oli 19aastane, aga see ei muuda fakti, et hirm on meie mõlemi sisse oma jälje jätnud. Ma ei taha, et see hirm mu hävitaks. Ma tahan olla looja. Ja ma ei oota selle eest tänu. Kultuurkapitali toetuse näol näeksin ma pigem võimalust teha edasi oma tööd, olla see, kes ma olen, oma maksimaalses võimalikkuses.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar