"Paljud kunstnikud ja teised, kes end loojaks peavad, on sageli ennast täis, sest peavad ennast loojaks. Nad arvavad, et suudavad midagi luua. Tõeline kunstnik ei mõtle nii, sest kunstnik on teener, kui mitte sulane. Ta on lõikekoht, mille läbi senikuulmatu, -nägematu, -vormitu võib-olla ka mittemõeldu tundmatusest välja tuleb. Loomulikult on see vahendamine tähtis ja seda võib nimetada ka loominguliseks protsessiks. Kuid seda kindlasti mitte selles mõttes, nagu oleks loodud midagi, mida varem olemas ei olnud, vaid selles mõttes, et midagi mittenähtavat tehakse nähtavaks."
Wilfried Nelles
Olen nüüd sinnamaale jõudnud, kus usun varianti, et mu inimsuhete tupikute taga võib olla midagi rohkemat, kui puhtalt minu individuaalne hullumeelsus. Hellingeri teraapiakogemuste lugemine on pannud mind väga põhjalikult ümber hindama perekonnaloo tagamaade sügavust ja laiahaardelisust, millest on võimatu kellelgi meist pääseda. Suguvõsas olevate inimeste lahendamata probleemid kanduvad selle liikmetele edasi sama raskusena, nagu need olnud on ka neil liikmeil, keda me isegi tundnud pole. Ehk usaldavad võõrad inimesed mind pimesi just seetõttu, et kannan endaga enese teadmata kaasas nii paljusid saladusi, mis meie peres salajasse on jäänudki?
Saladuse hoidmine viitab iseenesest ka truudusele, isegi, kui selleks truuduseks on iseenda süüdistamine ja probleemide eitamine, lahenduste otsimise asemel. Saladustes on üksindus, mis avameelsuses puudub. See kõik sobitub liigagi hästi minu eksistentsiaalsele vajadusele leida tõde, raiuda ausust ja karjuda ebaõigluse vastu - sest nii tasakaalustan ma olnud aegade puudujääki. Ma tean, et olen sündinud selleks, et midagi saaks tehtud, mis on varem tegemata jäetud. Ja nagu eelnev tsitaatki, ei arva ma, et see oleks midagi, mida keegi maailmas poleks varem teinud, aga seda pole juhtunud selles ajalõikes, kus ma loodud olen.
Töösse sukeldumine on viimaste nädalate jooksul seoses Tamsalu ja Tartu vahet sõitmise tõttu veidi häiritud, nüüd need jõulud ka, ja kolimine.. aga tundub, et mul pole oma tujukast natuurist olenemata enam väga võimalik millegi peale sügavalt pahane olla. Usun, et ajaga muutub see võimekus veelgi väiksemaks, sest see on teadlik valik: nautida elu nii palju igas hetkes kui võimalik. Ja see justkui sunnitud paratamatus, et pean jälle Tamsallu kolima, pole üldse masendav või kuidagi hirmutav, sest endaks saab jääda ju igal pool. Sama on keegi teine olemisega. Kaunis on vahelduseks hoopis see, et kellelegi vajalik saan olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar