hingeporno

Ma ei saa endale sisendada rahu, kui ma pole tunnistanud, et olen pettunud. Olen selle pettumuse sõnastamist kõigest edasi lükanud: mul on kõrini, et kõik mehed sellised douche'id on. See on kolmekümnele läheneva noore naise arvamus, kellel on mitmete aastate jagu kogemust erinevates kokkupuudetes meestega. Loomulikult pole see absoluutne, aga tänaseks on asjad nii kujunenud, sest mees, päriselt:

ma ei ole su ema. Ega isa. Kõigepealt oleme inimesed, siis sugu. Ja sugu ei fikseeri veel ühtegi rolli - see on ainult meie kummagi (oletatava) kultuuri küsimus. Ma ei ole su perekonnatraagika lahendamiseks sobiv koostisosa. Ma ei kavatse olla ainult ilus. Ma ei kavatse olla koledam, et kellelegi vähem meeldida, sest sina oled armukade; sest sina oled ebakindel nii eneses kui minu armastuses. Sinu kiim on sinu probleem. Su ego on sinu probleem.

Ma olen romantilises armastuses pettunud. Idee armumisest ajab mind oksele, sest see on nii naiivne ja lõppeb alati katastroofiga. Mehed saavad mõelda ainult ühe peaga, juba füsioloogiliselt on see paratamatu, sest veri on korraga ainult ühes neist peadest. Mehed on haletsusväärsed väljaarenemata tundeeluga saamatud lapsed, kes võtavad naisi iseenesestmõistetavate alatiandestatavate emmedena, kellelega võib ükskõik kui sitasti käituda. Olen väsinud olemast kellegi salatud tunne või keelatud afäär, sest ma väärin rohkemat. Ma väärin paremat olemast kellegi ajatäide.

Usun, et võiksin kunagi olla kellegi abikaasa. Minu pühendumus inimsuhetele on kujunenud aina põhjalikumaks, ent selle taga on aastaid pettumusi ja hirme. Ja kui täiesti aus olla, siis meest pole mul kunagi olnud, Suhet selle klassikalises mõttes pole ma kogenud. Kõik meestessepuutuv on vaid sõpruse ja seksi piiridel laveeriv suhtlus, mis pole mind kellelegagi sidunud sedavõrd sügavalt, et mul kedagi taga nutta oleks. Ma olen ka üle elanud lause "ma ei armasta sind" inimese suust, keda ma pidasin oma kõige otsesemaks hingesugulaseks. Mul pole enam midagi kaotada, vaid ainult võita.

Head aega Tartu tolgused, naistemehed ja memmepojad, teile ma lapsi ei sünnita, sest te ei saa iseendagagi hakkama. Rahast rääkimata ei tundu te ka teadvat, kes te tegelikult olete või mida oma eluga peale hakata. Mul ei ole teiega turvaline.
Paljudele meestele meeldinud olemine pole minu jaoks stiiliküsimus. Ma olen seda juba pigem vihkama hakanud, sest tegelikult ei meeldi mulle mitte kellelegi, soost sõltumata, öelda, et ta mind ei tüütaks. Ma saan aru küll, et kõik otsivad kedagi, aga ma ei ole üheöösuhe või ekstravagantne kulturnikust tüdruksõber, kellega uhkustada. Vahel tundub mulle, et olen nii vana kool, et keegi isegi ei mäleta, mida tähendab härrasmehelikkus. Ja muidugi võin ma ka tunnistada, et pole ma isegi alati just daam olnud, aga seegi peab lõppema. Sest ma ei usu, et rüütellikkust ja väärikus maailmast kadunud oleksid. Ja ma ei taha uskuda, et kõik mehed nii nõrgad on, kui siiamaani näinud olen.

Ma ei saa olla naine, kui mees pole mees.
Võib muidugi küsida, et kas peaks.. olen ju ka tuliselt naisi vihanud - ent ju ole selle teema otski selles, et ma iseenese naiselikkusega (daamilikkus), mis hõlab ka suhet emaga, kõige paremas kontaktis pole olnud. Aga miks see mind painab, on ikka seotud vajadusega kogeda elu kogu selle mastaapsuses. Et ma pole saanud päris seda, mida ma täna oskan soovida, polegi eilse viga, vaid kogemus, aga järjekordselt väga põhjalikult omandatud kogemus, mis hoiab mind juba mitmendat kuud teadliku ja veendunud tsölibaadi juures (mille hulka käib minu puhul ka võõraste meeste vältimine), sest ma ei oska olla kuskil vahepeal.

Muidugi on mul PMS ja light pohmell, kui ma seda kirjutan, aga see on jälle üks järsk üleminek uutmoodi eraklusse juba harjumuseks saanud sotsiaalsusest. Ja mul on nii kahju, et ma meestest nii halvasti arvan praegu! Ma tean, et see läheb üle, aga mitte enne, kui ma olen ebaõnnestumise tüdimusest üle saanud.