veendes end, et mu nahk ei ole liiga õrn

So forget this cruel world
Where I belong
I'll just sit and wait
And sing my song.
And if one day you should see me in the crowd
Lend a hand and lift me
To your place in the cloud.

Nüüd, kus ma vaatan antropoloogia õppekava isukamalt, kui ühegi mehe pilti, ja pakkides lahti asju oma uues vanas kodus, leian ma külmetavatest varvastest hoolimata, et ega mu põhiolemus midagi oluliselt erinevamat kui mõni Nick Drake'i lugu olegi. Maailma turvalisim koht on ikkagi, nagu alati on olnud - raamatukogu, ja mida vähemate inimestega ma suhtlen, seda paremini ma nendega läbi saan. Olen suutnud luua grandioosseid illusioone nii kogu maailmale kui iseendale, et olen meisterekstravert, kuigi kui keegi vähegi viitsiks mu teatraalsusse süveneda, näeks ta selle taga pleekinud rekvisiite ja hõredaks kulunud lavalaudu, millel on eelnevalt elanud ja esinenud kõik maailma rockstaarid. Aga kui peaksin praegu valima ühest kahe vahel, võin ma kindlalt öelda, et olen taas müürilill rohkem kui vallutaja. Ent ei mingeid lõplikke järeldusi, elu on lõputu laineline kõverjoon, võnge, mille tukslev tükk elu ma olen. Ühteaegu nii tähtis kui täiesti mõttetu.

Olen oodanud seda aega ja maharahunemist, et end selgeks mõelda ilma emotsionaalse sõltuvuseta otseselt mitte millegi rohkema järele, kui selle, mida me inimestena nimetame baasvajadusteks. Ja et needki varieeruvad inimestiti, leian ma, et olen taandanud just endale hädavajalikuks. Rohkemast võib unistada, aga sellest ei saa lasta end pimestada, sest pole midagi tähtsamat, kui olla praegu.

Praegu on aeg õppetundideks sellest, kuidas teha vahet iseenda ja teise inimese eludel. Nüüd ma vaatan, kust lähen mina ja algad sina, sest meie olemus on valikute küsimus. Valikute taga on julgus, argus ja kogu maailma palett emotsioone ja tundeid, mida me vastavalt kaasas kanname, välja mõtleme, avastame, kopeerime või väldime ning sellel kõigel on erinev tähenus. Kõigil neil samadel võnkumistel on oma põhjus, mis nii harva täielikult seletab end me kohtumise hetkel. Ometi on me nägemises ka silmadesse vaatamise kindlus ning otsene taipamine. Aga ikka võiks küsida, ja alati küsida: mida me üldse mõistame - iseenndast või kedagi teist?