voodifeminism

Lugedes seda artiklit tõstis minus pead feminist, kelle olemasolust eneses ma kahelnud olen. Aga kuna ma elan siin nüüd oma vanaemaga, siis ka otsesõnu ütlemata hõljuvad õhus igasugused aegadeerinevuslikud infovastuolud, mille puhul kumbki endapoolseid teadmisi iseenesestmõistetavaks peab. Tasuks veel hoiatada, et mu vanaema on Skorpion (kõige seksuaalsem tähemärk), seega ei ole mul erilist isu temaga sel teemal rohkem rääkida, kui ta siiamaani seda juba teinud on. Kahtlustan, et ta võib arvata, et seks on minu jaoks sama tähtis kui talle.

Ei saaks öelda, et mu tsölibaat mõni nädal tagasi rikutud oleks, sest mingit viieminutilist suguelundite vastastikkust tervitust ma seksiks pidada ei suuda. Ma tõesti vihkan seda, kui mehel jätkub pealehakkamist vaid mõnedeks minutiteks, sest psühholoogiliselt näen ma paaritumisaktis (šovinistlikult?) füsioloogiliselt paratamatut karakteriseeringut, mida iseloomustab mehe väline suguelund ja naise sisemine, ehk mehe ekstravertsus ja naise introvertsus. Introverti tuleb päris mõjuvalt veenda, et ta huvi üles näitaks, samas kui ekstravert käib ringi ja kõigiga sädistab. Selle argumendiga taandub mu põhimõtteline konventsionaalsus, mis ei kuulu minu jaoks enam vaidluse alla.
Olen ka eelenvalt maininud seda meeste haletsusväärset eripära, mille tõttu ma annan neile kõik nende lollused andeks, - et neil saab olla veri ainut ühes peas korraga - ja siit saan ma sujuvalt jätkata eelmängureegliga, millega nad vist enamasti naiste puhul arvestada ei oska. Mitte, et ainult sellest piisaks, aga esimene tingimus, et üldse mõelda mehest seoses seksiga, on tema mõtlemisvõime amplituud. Ja välimus, loomulikult. Aga sellega on ka palju erandeid. Mina, idioot, olen nende ilusate silmadega pehmodele järgi andnud, sest no millisele naisele ei meeldiks luuletaja (st ka valetaja, muusik, punkar, hull), aga samas on see lõppude lõpuks pannud mind ka küsima, mis teeb mehest mehe või kui inimene korralik mees ei ole, siis mis ta on siis? Mis mina olen, kui ma naine ei ole?
See sugudevärk ei ole ju muidugi mitte ainult minu jaoks hägune, vaid ka kogu maailma suhtes hägustumas. Niikuinii on polügaamia the next big thing ja hingeline evolutsioon on terve igaviku olnud sootu.
Ent mis minus feminismile ärgitab, on tõsiasi, et eneserahuldus - see füüsiline vabanemine, kehaline kaifunn, see on ju eelkõige enese, kui kellegi teise teha. Põhimõtteliselt ei ole selle jaoks meest vaja. Tehnoloogiline areng on seksuaalse sõltumatuse krooniks, aga ona saab ja on alati saanud ka ilma igast vidinateta panna. Ma imestan iga kord, kui keegi hakkab mulle kiimast ja seksivajadusest rääkima. Kõikide nende juttude järeldusena olen ma muidugi aru saanud, et ma olen täielik vähemus, sest 99% ajast on see minu jaoks märgistanud ikkagi mingite hingeliste eelduste sidumist füüsiliseks. See tähendab, et see inimene on mu jalust nõrgaks võtnud, tal on olnud potentsiaal olla mees. Sest fuck it, kui me juba voodi jõuame, siis on mul ikka teatavad eeldused, millel mu instiktid rajanevad. Nagu meil kõigil.

Muidugi olen ma pärast pikka rodu ebaõnnestunud suhteid lati nii kõrgele seadnud, sest nii on lihtne mitte kellestki huvitatud olla. Meest üldse mitte vajada on nii lihtne, kui sa suudad end ise õnnelikuks teha. Ja selle perekontseptsioon sõnatasin ma ka enda jaoks ümber, sest avastasin, et ma ju elangi perega koos. Kaks päeva järjest oma vennaga olles jõudis mulle pärale, et pole vahet, kelle eest sa hoolitsed, kui niikuinii on vajadus hoolitsemise järgi. Neid, kes hoolitsust vajavad, on maailmas piisavalt palju, et ma ei peakski kunagi lapsi saama tegelikult. Tükk aega arvasin, et vist ikka peaks, aga no.. see ei ole mingi asi, mida ma korraldama hakkaks, kui see ise ei juhtu.
Ja veel enesesüüdistamise profülaktikaks: ma ei saa mitte midagi teha, et enamus mehed on pussyd inimesed. Sellega ongi nii et kui pea ei võta, siis võtavad jalad ja jumala eest, jookske nahui mu eest kui vaja, aga mingit huinjamuinjatamist ma ei viitsi enam. See ei ole, et ma ei tahaks, et keegi mult jalad alt võtaks, aga ma tean ise ka, mis ma olen, kui ma peeglisse vaatan, aga kui mees ei näita mulle midagi, mida ma ei tea, siis pole mõtet üritadagi. Ma usun ka, et on olemas mehi, kellele ma ei peaks emme olema ("valva mu jooki nagu emalõvi","sa meenutad mulle mu ema").

Aju poolest iseloomustaksin ma oma unistuste meest praegu kahe variandina: õilis ja aus eesti riigimees või täielik vene maffiagängster. Ma tahan tutvuda inimesega, kes midagi reaalselt ära ka teeb. Kaua ma pean seda maailma üksi muutma?
Oh, olen vist jälle melodraama soone peal..