KVINKUNKS!

Ma imestan järjest enam, kuidas ma suudan veel üldse endast välja minna. Olen üldiselt jumala mahe, pastelne, ratsionaalne ja siis - pauh! Kerib ja kerib ja kerib niimoodi vindi peale, et ma leian end köögist sama südamlikult chillit ja pipart uhamas nagu kirjutaksin luuletust. No mida on? Teised inimesed mudugi.
Ausalt öeldes mind see hingesugulussügelus hakkab õudselt ära tüütama. Ma olen siiski lühikese maa jooksja, a see nuss kestab juba varsti kolm aastat. Turvaline vihkamine ei tööta mu viimase nädala hingerevolutsiooni taustal enam üldse. Mitte, et ma viha ei suudaks tunda, aga see pole enam üldse pime sünge viha, ma olen natuke pettunud iseendas isegi, vaid selline koleeriline "oh on ikka loll, no nii loll, issand ma ei suuda kui loll üks inimene võib olla - idoot!" - A MIKS mus tekitab tundeid? Kui ma nii hästi aru saan, nahui ma siis põlema lähen? Hästi ebamugav. Ma pean lausa istuma teleka ees ja sööma ja otsima kõige vähem mõttetegevust vajav saade, et sellest üle saada.
(Nüüd ma vist saan aru, mida see estoeerikagrafomaan tundis..)

Mu parim sõber! hoopiski ütleb mulle, et "oh ta on nii tore inimene tegelikult" ja ma mõtlen, et kas ta ütleb seda mulle või endale, sest meil on siin väike armukolmnurk nagu tavaliselt. Aga tead, mina olen täiesti muutnud oma suhtumist armukolmnurkadesse, sest jeesus kristus, ma ju armastan inimesi ometigi ja soovin neile südamest kõige paremat. Aga siin on väiksed erandid vist, mida mu meeletu fantaasia suudab välja genereerida ja see kõige hullem on selline: nad mõlemad tahavad minuga abielluda. See ei ole mingi liialdus. Ja kuigi soulmeits on selleks, et meile hinges jalaga persse lüüa (tuua välja hinge arengukohad, eepiliselt high and low) ja life meit on maailma orgaanilisim suhe (pehme, sujuv, toetav, pikaajaline), siis pole nende kummagi puhul välistatud, see kõlab nüüd traagiliselt, aga, lõplik sidumine. Samas on kogu mu selline mõttekäik ka täiesti naeruväärne, sest halloo, meie saatuslikud suhted on niikuinii ammuilma enne planeeritud, hinged on enne kehasid kokkulepped teinud, mingi valge pruutkleit on jumalast huinjaa. AGA OMETI.
Muidugi on ta tore inimene, nagu mu sõbergi, ja ma ei mõelnud isegi enam, et "oh miks ma ometi seal polnud" vaid et "jumal tänatud et ma seal polnud" ja siis, et "ma oleksin niikuinii pidanud ära minema, sest meil ei või ühiseid sõpru olla" ja sealt mul vist kerima hakkaski. Pidi ta mulle siis nii halvasti ütlema viimane kord? Selles oli nii palju tema ebakindlust ja mina justkui mälun seda siiamaani.
"Ära tüüta enam ühtegi mu sõpra. Ära helista mulle enam kunagi."
Sa kuradi sitajunn, mida sa endale lubad? Kes sind maailma pani valitsema? Aga no mitte keegi maailmas ei ole mulle nii võrdne vastane sellise suhtumisega paukumises kui tema. Ma ei saa teda mitte respektida, kui ta mulle nii palju mind ennast meenutab. Mul jäi lihtsalt karp lahti. Ja ega see moment seal baari ees neli kuud tagasi ei tähenda, et me jälle ei vahiks teineteisele otsa nagu armunud idioodid. Või ei üritaks mängida, et meid kumbagi üldse ei huvitaks. Sest meid ühendab KÕIK VÕI MITTE MIDAGI.


Üldsegi kõik inimesed võivad mõelda, mis nad tahavad. Aga jäetagu minu tulevikuskeemis välja Taavi köögi sugused armukadedustseenid, mis on nii piinlikult testosterooniga laetud, et neid ei julgeta mulle tagantjärele lõpuni rääkidagi, sest ma ise olen vahepeal armukadedusnoolte eest salaja ära põgenenud. Oh, palun, saatus, ära pane mind seisma kitsena kahe heinakuhja vahele, milles mõlemis on erinev, aga sama kvaliteetne gurmeehein!
Jumal tänatud vähemalt, et ma suudan ennast igast traagikast lõbusaks kirjutada. Mu täheaspektid on mu enesegi jaoks piisavalt intensiivsed, et iga kõrvalisimgi inimtegevus võib mõjuda kui reaalne elu. Mu mõtted valmistavad mu ette laskmaks tõelisse ellu astudes asjadel juhtuda just nii, nagu nad juhtuma peavad.