Veider on mõelda, et armastuse olen ma nüüd ära õppinud. See on end külluslikult tunda lasknud kõigis oma väljendusis nii et ma tunnen ta nüüd igal juhul ära, igas võimalikus variandis, sest ta on kõigele varjuks. Aga mis edasi? Mis nüüd teha, kui kõige tähtsam on teada?
Selle Kuu lõpetatud suhted ja unehäired panid mu täna varahommikul sõbra juurest ära hiilima, et linnahalli taga külma meretuule käes üksildast hommikueinet pidada. Ja sellest ei tulnud mitte ühtegi rida - ainult tõdemus, et ma pean aega võtma, et sellise lihtsusega harjuda. Liidu koosolekul kehastasin hargilt maas oleva telefoni rolli, ent tutvusin ühe väga särtsaka naisterahvaga. Plus veel mõned üksikud repliigid, ja pärast seda, kui olin Mihklilt vabandust palunud, üritasin koogisöömise ajal ka kellegagi juttu teha, aga see vana väike armas naine oli venelanna ja see on irooniline nagu alati, kui ma arvan, et ma võiksin ka nagu teised. Vähemalt kook olla vkusna olnud.
AGA EGA MA NÜÜD päästetud ei ole oma suuremast mustritetantsust. Saan oma üksindusega sama vähe hakkama kui lapsena. Sama palju ja sama vähe. Tähendab - see tüütab mind kohutavalt. See oli päris hea algimpulss, millega lasteaeda minna. Ma ei jõudnud seda ära oodata, nagu nüüd ülikooli.
Oi kuidas ma tahan elule vastu minna. Ma ei taha karjäärinõustajale kirjutada, ma tahan talle helistada, kuulda ta häält, saada temaga kokku ja vaadata talle silma. Nii mängualdis olen! Ja mul on peale kõige ka nägumus teaduse piiride nihutamisest. Teaduse! Mitte teadvuse! - sest selle olen juba rohkem laiali voolinud kui keskmisele inimesele tervislik oleks.
Ei taha üldse koju minna. Kandideerisin Slava õhutusel mingile modellicastingule, aga nad ei ole vastanud. Väljas on päike ja ma kondan mööda vanalinna. Leidsin Vaimu tänava! Jesus Christ!
Varahommik on maadeavastusjalutuskäikudeks kõige parem, sest üldse inimesi pole. Külm hakkas ja ma ajasin kell kaheksa paiku Hertta üles, kellel oli parasjagu väga põnev unenägu pooleli. Aga siis me jutustasime sellest mingi kaks tundi ja ma jäin jälle magama. Unes oli telefonikõne ja sõrmus. Ja ikka naised!
Lennukid lendavad üle mu kurbuse
ja pajutudud ütlevad, et olen veel väike
väike tüdruk, kes peab otsima armastust
et leida maailmas keegi peale iseenda
See ei ole nendes suitsudes või juustes
see, mis hoiab koos seda keha
ma tunnen, et olen puhas koos sinuga
ja must kui olen üksinda
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar