Ma mõtlen siin, et võin jutustuse kirjutamise kokkujooksnuks lugeda. Alustasin "Suitsetamisega" ja selleks näib rohkem isu olevat kui perekonna eepikas tuulamises. Tuleb ikkagi meeles pidada, et maailmas on igasugu muid teemasid ka - ja ometigi tüürisin ma alguses ju jutukogumikule. Plus - kolmandat korda järjest kulkast ei. Fuck them bitches siis. Ja nii ütlengi, sest mul jõuavad need eelmise täiskuu mõjud kuidagi ringiga tänaseks kohale ning ma mõistan: HALLOO MA OLEN IKKA VEEL NOOR. Keskmine EKLi vanus on raudselt mingi viiskümmend või üle. Olen vist isegi tubli, et kohal olen käinud. Ma arvasin, et see tähendab midagi, aga nagu näha, oleksin ma samahästi võinud ka jumala paukus olla, sest selline magamatusaste tegi sama välja. Ja kui keegi arvab, et ma olen sellise suhtumise pärast Kauri seljataguseline egopauk, siis palun väga - võin olla. Aga ma ei biifi mitte mingit kuradi kultuurisõda, minu meelest on mõlemad osapooled debiilid, et nad üldse üritanudki on. Chill the fuck down. Ma pean hakkama ganjat kasvatama ja rahu läbirääkimisi kummagi osapoolega läbi viima, kui see sitt veel korra ventikasse lendab.
Ja üldse võiksin ma kummagi poole karakteristikat arvestades kollektiivse psühhoanalüüsi kirjutada kui vaja! Aga ma piirduksin ganjaga, oleks kõigile kergendavam.
Ent ma tunnen endas mingit raugemist. Olen päris intensiivselt omailma ehitanud ja selle kontrastiks on tunduvalt suurenenud huvi välismaailma vastu. See on mind muidugi alati hämmeldanud, sest see on lihtsalt nii... what the fuck kogu aeg, vahet pole millal ja kuhu vaadata. Ilu on siiski järjest rohkem iga hetkega. Sellest ka huvi.
Järgmine, või võib-olla jällegi see sama, sotsiaalne eksperiment on ülehomne käik karjäärinõustaja juurde. Aga vahi imet! Ma just tunnistasin avalikult, et ma saan aru, et universum tahab mulle (selle kulka kaudu võtan ma seda kõige otsesemalt) öelda, et kirjandusest eneseväljenduseks ei piisa. See on mu vundament, aga.. ma pean oma ilukirjandusliku meeskonna jaoks inimesi järele ootama. Ma ikkagi kujutan kirjaniku-toimetaja suhet reaalse tööna, kus ühtivad filosoofia ja grammatika. Rohkem kui joomine ja nussimine. Seniks kui toonane tööalane fantaasia end täita suudaks, olen avatud uutele võimalustele. Mis end juba avavad: F. tahab et ma ta multika jaoks tõlgiksin! Ja Tšoba saatis juba teise raamatu - ma võtan uue žanri ja kirjutan luulekriitika!
Täna on suurepärane päev olnud. Mõneti olen seda ka oma vabakutselise aja jooksul enne tundnud, kuidas töö jookseb nii hästi, et see kaif on täiesti võrreldav armunudolemisega - kõik on nii faking sünkroonis, iga rida ühtib iga looga, mis pleilistist tuleb, värvid haakuvad täpselt mõttega ja nüüd mahub isegi s ö ö g i i s u nende asjade vahele ära. Ja vanaemaga köögis jutustamine. Mul on neljaosaline käsikiri käsitsi illustratsioonidega ja ropult luuletusi, mille iga sõna analüüsimise selle nädala kohustuslikuks ja sügavalt distsiplineeritud tööks olen võtnud, sest ma tunnen, et olen oma peas nii kaugele sõudnud, et kõige värskemad luuletused suudavad panna kõik eelmised kokku mängima, sest EPOHHI SUBTIITRID JOOKSEVAD. Sellest tuleb kõige kaunim piltidega filosoofiline luulekogu, mida sa üldse kunagi näinud oled. Ja see on 100% mina ise. Luule on alati rohkem, kui mina füüsiliselt olla saaksin. Mu luule on tähtsam kui Triin Tasuja. Ja ta hakkabki mulle järjest naljakam tunduma, ta ongi nagu mingi minust eemal olev tüüp, aga samas on ta ju mina ja ma ei tea, mis temaga peale hakata muud, kui reageerida nimele Triin. Seda märgistust saab maailm armastada ja ma lasen universumil minuga koostööd teha, lasen end armastada, et mina saaksin armastada, ja kõik, kõik saab juhtuda, ja juhtub just vastavalt mu kavatsustele, mis on ainult head.
Aitab eksinud olemisest.
Ja raha tuleb ka, ta on minu poole teel. Nagu mu unistuste printski.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar