Kuidas ma saaksin mitte staaritsema hakata iga kord kui ma võõras seltskonnas suu lahti teen, et oma arvamust väljendada, kui see pea iga neetud kord erineb oma seisukohtades pealmisest jutuvoost?
K U I D A S SEE KÄIMA PEAKS? Ma ei taha sihilikult olla so edgy it hurts aga see kukub alati nii välja! Fuck it siis, diva 4 life. Ja see on ka üks peamistest põhjustest, miks ma üldse nii vähe sotsiaalsetel koosviibimistel olla armastan. Aga see on olnud piisavalt mõjus ettekääne juba päris pikka aega. Ja see jääb ka kõige mõjuvamaks ettekäändeks, miks mitte kuskil olla ja miks mitte kellegagi rääkida, sest ma ju tean ka, et kui ma olen lihtsalt jääkuninganna - õõtsun kuskil troonil, vait, ülimalt ära sätitud ja sätendav, nii cool et kõigil hakkab ümber jahe - siis olen ma täpselt sama kohatu kui rääkideski. Ma ei provotseeri, ma olengi provokatsioon. Aga see ei ole kaugeltki kõik, mis ma olen.
Miks mul on olnud sitaks peikasi? Sest minu sees elab kassipoeg, kes tahab troonilt alla tulla ja kellegi jalge ees haavatav olla. Mul on vaja olla ühe inimesega kahekesti paljalt teki all ja unustada maailm, kus ei saa kassipoeg olla. Sest maailm ei hoia kassipoegi veel üldse hästi! Neid tahetakse laiaks litsuda ja pilastada, inimene ei saa ju olla kassipoeg - süütu, kerge, mänguline ja puhas, sest seda kasutatakse ära. Tean liigagi hästi nende pervertide pilke; kuidas saaks ainult sellele noorele lihale näpud taha ajada. Lõpuks olen ma need pilgud üles leidnud ka lähedasemateski nägudes.
Ilmselt olen ma praegu suvalise seksi ja abielu kui võrdselt ausate valikuvariantide vahel nii kindlalt paigas, kuna ma saan NII SELGELT ARU, et seal pole inimeseksolemise kõrval üldse väga vahet. Ega suhete juhtumine pole väga muul moel reguleeritav kui valikus: kas need jätkuvad või mitte. Sest need tekivad enivei ise ju. Aga et ma enam nende järele eriti ei janune, sest minust ongi saanud see kuradi elevandiluulossis elajas, siis ega mul pole siin midagi kobiseda ka. Tõestuseks, et elu käib ikkagi ainult läbi inimeste, saan ma aru iga kord, kui ma jala toast ja toidupoest kaugemale sirutan. Ja booozemoi, kuidas see muster juba ennast tõestada oskab.
Ühesõnaga ma käisin kohalikul kinoseansil, kus oli ka peaosatäitja, kes pärast filmi publikuga vestles. Ja see oli hea film, tõesti, läks kuhugi Ameerikasse auhindagi saama, aga lõpuks ei suutnud see osatäitja oma arvamust oma mängitud filmist enam varjata ja mina, kahekümnekuueaastane tatikas, hoidsin end tagasi, et mitte avalikult käega vastu otsaesist lüüa. Türa. Issand. Jumal. Nahhui see alati nii läheb, et mu tunded ületavad viisakuspiirid? MIKS, MAAILM, MIKS SA TEED SEDA MULLE???? Mu nägu ütleb niigi liiga palju, nii palju, et ma pean end varjama. Sest steitmendid nagu "kui inimene on halb, siis on ta seda kavatsetult" on nii räige bullshit et ma isegi ei viitsiks vaielda. Türa küll, sa elad viiekümne aastaseks ja sa ei saa aru kõige primaarsemast psühholoogiast.. vittu, kuidas see võimalik on?
Aga on, noh, kõik mõeldavad ja mõeldamatud asjad on nii räigelt üle vindi võimalikud, et meile ei jää muud üle alistuda. Ma ei ole zenbudist, kuigi üritan, ja kaugeltki pole ma nunn, kuigi annaks peaaegu mõõdu välja küll (aga järele mõeldes ikka mitte), seega ma ei hakka rohkem oma tundeid maha salgama, sest see on sama mõttetu kui kristlik vagadus. Milleks mängida kedagi, kes ma ei ole? No ja siis ma seisan jälle selle sama tõdemuse eest, mis nelja-aastasena kui olin isalt oma uudishimu ja tähelepanu algete eest kere peale saanud: kuradi lollakas raisk. Maailm on debiile täis, kes segavad mu arengut oma empaatilise alaarenguga.
God bless kirjanduse eest ma ütlen ikka. See päästab mu alati ära. Raamatu saan ma alati vähemalt kinni panna, kui see täiesti segast peksma hakkab. Kirjanik, isegi kui ta juba surnud on, on suur sõber ükskõik millal. Nagu looduski - räägib minuga minu keeles, sest niisamuti kui ma valin oma radu, valin ma oma ridu ja see on nii sundimatu ja ilus, kuidas me ei pea teineteisele hinnanguid andma.
Miks ei võiks kõik olla rohkem chill ja aktsepteerida igat haruldast kasvamist just sellises tempos ja erisuses nagu ta on? Sellepärast ma annan kohe kõikidele lollakatele andeks, kes ülaltooduga sarnaste väidetega lagedale tulevad. See on nende avastamata maa, mis mulle nii elementaarne tundub. Lihtsalt see fakkkkkkkinggggg üksindus oma mõtetes tüütab mind surmani ära.
Seks on hea vaheldus küll, aga see on sama riskantne nagu narko. Jumalast surnud ring.
Võib-olla ma pean natuke aega ootama, et mingi tõeliselt ängistav ürgtunne mind kätte saaks, nii et ma ei kaotaks oma energiat nii roppu moodi kui praegu, kui ma kõigi inimestega väitlema asun, kelle ideed mulle jaburad tunduvad. Mingi pohuismi parameeter on mul veel maksimumini laadimata, et ma end teadlikult tagasi hoian. Sest. Ma puterdan! Ma ei lenda küsimustega just mitte alati sirgelt peale, vaid mul on justkui tõkked ees: minust saadakse esialgu valesti aru. Siis ma mõtlen oma sõnastuse kolm korda üle, ja pean sama asja uuesti sooritama. Kahtlustan, et siin on mängus kooliaajast pärit mõnitamiste armid. Mitte mingi muu koht maailmas peale Tamsalu ei ole parem, et neid ravida. Hell fucking yeah.
Kui nii võtta, siis võib minust veel uus Kalevipoeg saada. Või Linda.. või midaiganes. Väga Triin Tasuja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar