And no one decided that I'd feel this way
If you felt as I
Would you betray yourself
Ajavahemik, mil maharahunemine kohtub filisoofilise üksindusega on jälle kitsamaks muutunud. Vahel mõtlen õudusega, et kas mu võime oma tundeid väljendada ongi kõik, mis mul on. Kas see jääbki nii? Või olen hoopis kärsitu. Noh,
mingi kõrgem tunne ja sügavam sisehääl annab ajuti ka teada, et ma kirjutan end kuhugi sisse. Ma teenin sellega midagi, mida olen elu aeg igatsenud. See ei ole feim, plekki selle eest vaevalt saama hakkab. Kuigi mul poleks rahupreemia vastu midagi. Ega tõlgituna bestselleri - aga ainult nii, et ma ei peaks inimmassidega tegelema.
Tunnen seda murdepunki siiski väga teravalt, kus ma tean, et ei ole määratud paljude inimeste keskel toimetamisega sobima. See tõesti ei ole minu valik. Piisab sellest, kui mu lähimad sugulased samas majas kohtuvad - see võib-olla on ekstreemne näide, sest on nad ikka karakterid - kui ma juba ühe tunniga tahaks minema joosta. Sellise tõdemuse juures tuleb lapsesaamise ideest ikkagi vist välja astuda.
See on nii neetult paradoksaalne, et ma igatsen vaimset läbisaamist ja kuuluvust, aga kui peaksin oma üksinduse selle nimel loovutama, tundub see jõhker. Ja esteetika, issand, kuidas võib see intiimsuhteid pärssida. Leida enesega kattuv esteetiline maitsemeel tundub praegu ulmeline.
Päike loksutab rongisõitudel trip-hopi erootilisel õõtsumisel kuhugi terve ükskõiksuse piirile sellest kõigest. Ja ma mõistan, et pean oma armukese külmutama, sest isegi need harvad ja tulised kirehood ei vii meid enam kaugemale sellest kuhu niigi juba jõudnud oleme.
But you can't deny how I feel
And you can't decide for me
And you can't decide for me
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar