Iga armastus on ainult kahe inimese vaheline. Kahe inimese vahel kajastub universaalne tarkus kõige otsesemalt, sest selles on tunda ja näha iseenese peegeldus. Olen lasknud end segadusse ajada kolmnurkadest, kuigi iga kokkusaamispunkti juures seisavad siiski kaks joont korraga. Kolmas on alati intrigant, sest ta mõjub välismaailmana, kes pole enamasti muud kui küsimus: kuidas sa nüüd reageerid? Sest reaktsioon on ekstravertsuse proovikivi, sest väljendada saab ju ainult seda, mille vahel seespidiselt valida on.
Ja parem oleks, kui seal on rohkem kui üks variant!
See surm, mida ma näen, on suurepärane kogemus hoidmaks mind kontaktis universaalse reaalsusega. Ja muidugi elan ma seda läbi, sest ma peangi seda läbi elama, ma pean reageerima ja tundma, sest mul on keha. Aga see paneb mind ka mõtlema, kas ongi üldse mingi idee, mida teenida, peale totaalse hetkele allumise? Kas ma hakkan muinasjuttudest välja kasvama?
Oh seda vaakumit, mis jääb muinasjutu ja surematu minu vahele! See ei tohiks ju ometi nii ebaloomulik olla. Vaakum.. ei, ma ei suhestu sellega.. ma ei julge. Kuigi ta on just neis hetkis, ja neis hetkis ainult, millele ma tagasi ei taha vaadata, sest see koosneb lämmatavatest pisaratest, mida on pannud mind nutma ebaõiglus. Aga kui aus see on! Ja kui ma üldse midagi olen, siis aus. Ent oma aususe maha surumine on jällegi vaakum. Ja kuigi ma olen pisike, siis ma ikkagi veel kasvan, sest ma saan enda vaakumitega natukene paremini hakkama. Ma jään nüüd lihtsalt vait, ma lähen nüüd lihtsalt minema. Ma ei hakkagi enam laamendama!
Sõidan rattaga minema. Lähen esimese nurga taha nutma ja/või suitsu tegema. Ma polnud ammu niimoodi lämbunult nutnud.. võib-olla lapsena. Jah, jälle!, lapsena - ma teen neid asju uuesti, mis mul pooleli jäid!!! Ma sain raja peale tagasi, ise ise ise! Ebaõiglus on ainus asi, millega ei tohi kaasa minna. Selleks, et eristada, peab muidugi jälle kogema. Aga siis tuleb vanaduse nõks: arvad, et oled kõike näinud, KUIGI tegelt on iga olukord alati uus. On mingid tajud, mida lihtsalt tuleb endas usaldada. Nüüd ma saan jällegi teistpidi aru, miks ei tohi alati igal pool nutma hakata.. kogu selle aja, kui ma neid alateadlikult uskusin ja kõik alla surusin, sest mulle öeldi nii, keeras see mu sees asju segamini, sest ma ei mõistnud, et nemad ei mõistnud, kuigi ma sain juba nelja-aastaselt aru, et neil ei ole alati õigus, mis sest, et nad suuremad on. Ja siis ma ei nutnud hästi kaua ja muutusin vihaseks nagu nemad, isegi veel vihasemaks, sest mul oli nii palju nutmata ja armastamata jäänud, see invaliidsus - emotsioonidega manipuleerimine - on meie ühiskonna üks tõsisemaid probleemel, aga õnneks ma tegelen sellega. Juba niiviisi, et mina nutan teiste valu pärast ja armastan ka neid, kes iseennast ei armasta.
Niimoodi ma siis sõitsingi täna poodi viienda vahuveini järele, sest see tüüp oli end täis sittunud ja ilmselt sihilikult, sest me olime liiga kaua naabrite juures. Ja nimme läksimegi sinna, et ta järel ei tuiaks. Ja siis see 60aastane tüüp lasi end täis, et me koju tuleks. Siin pole isegi vahet, kas saatus või juhus või sihilikkus - sitt on ikka sitt. AGA MU VANAEMA! Miks tema peab?! Mu jumal ma olin niigi purjus ka veel, tahtsin seda kõike kuuldes kohe suitsude järgi minna, aga ta ütles, et ma tooks ühe pudeli veel, ja ma läksin - mul oli hing nutust kinni. Me ei saa enam kuhugi põgeneda.
Nüüd, ja iga korraga aina enam, seisan ma silmitsi sellega, kuidas surija imeb oma kõige lähedase elava eluenergiat ja ma tunnen end praegu nagu korrakaitsja. Minu vanaema ONGI HEADUS, ta on elu aeg KÕIK ENDAST ÄRA ANDNUD ja see kuradi.. surija! lihtsalt irvitab ja võtab veel viimastki millest, mis talle enam ei kuulu. Mõni lihtsalt ei oska ei elada ega surra.
Ma võin seda kõike öelda, sest ma olen inimene ja ma saan aru, et kõik teised on ka inimesed. Minu tasumine, sest miski selles mulle antud nimes tungib alaliselt esile, seisneb selles, et elan need asjad välja, et elu saaks edasi minna mitte seista ega hanguda - kuigi ka see on elu, aga mitte minu jaoks. Ma keen elust ja elu jaoks, sest ma tean, et ma olen igavene. Keha ei ole igavene, aga elu on. Taipamatute raskused seisavad aga kahjuks eraldi taipajate omadest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar