kitsed ja unenäod

Me käisime täna emaga tema tädil ja täditütrel külas. See oli minu algatusel, sest jutustus. Enne kui me tuppa läksime saime täditütrega poes kokku ja ta rääkis, et ta pojal olla hiljaaegu mitu autoõnnetust kitsedega olnud. Siis me läksime tuppa, rääkisime paar tundi rohkem ja vähem kaugetest perekonndaseostest ning sõitsime  emaga Tamsalu poole tagasi. Ema ei sõida autoga igapäevaselt ja ta nägemine on kehvemaks läinud, seega ei näinud ta seda, mida mina juba paarisajameetri kauguselt tabasin. Nad olid vasakul teepervel. Ema nägemine on tunnelis - ta ei näe hästi kõrvale ja ma ei teadnudki seda, kui ütlesin, et ta hoogu maha võtaks, sest seal olid kitsed. Kolm armsa valge pepuga kitse, kes valmistusid üle tee minema. Ema võttis hoo maha ja me ootasime, et nad üle tee jookseksid. Ja kui nad olid ära jooksnud, siis mina muidugi jäin nendele järele vahtima, kuigi me edasi sõitsime. Nad jooksid kolmekesti aasale, keskmine neist jäi mingi suvalt vedeleva aiatraadi taha oma jalakesega korraks kinni, aga ainult veidikeseks, nad jooksid edasi ja siis - päriselt! - nad seisatasid korraga ja vaatasid meie auto poole tagasi. Mõtle! Nad nagu tänasid või.. mis põhjus neil oli tagasi vaadata?

Me olime just nii paljudest surnud inimestest rääkinud, kui nemad.. Kas ma jälle kujutan seda kõike ette? Meie sugulane oli ju kaa just mitu korda kitsedele otsa sõitnud. Mina hoopis nägin neid tulemas. Ja me ei sõitnud neile otsa. Ja kitsed, kolm kitse, vaatasid, ema pidi teed jälgima, aga mina nägin, kuidas nad vaatasid mu poole.
Elu on nii maagiline,

Ma tean nüüd, et mu surnud tädi, see, kes oli mu ema perekonnas keskmine ja suri sel justkui neetud 95ndal, kui me suguvõsas üle ühe kuu keegi järjest ära suri, et temaga on mul algusest peale side olnud. Teda oodati kui poissi. Mu vanaisa ehk tema isa olla väga pahane olnud, et ta poiss polnud, aga temast sai hoopis väga minusugune naine - selline, kes ütles kõigile kõike näkku, oli otsekohene kehtestaja. Tal polnud lapsi, ta vist ei tahtnudki neid, aga mind hoidis ta väga. Teisedki ütlesid, et nägid meie vahelist sidet. Ta mängis minuga nagu oleksin ma nukk: meikis mind, tegi soenguid ja riietas. Vanaema tõi Moskvast mulle kleite, mul oli kapp neid täis + riiulid lasteraamatutega, mida ma kunagi ei lugenud, sest mind huvitasid ainult pildid. Ja tal olid samamoodi peavalud nagu ta emal, mu hüpoteetilisel vanaemal, kes end ära tappis. Mu tädi saatuseks sai noor ja kiire surm - ta elas korteris, kus enne teda oli kolm inimest surnud. Matuste ajal võeti mind justkui kaasa, aga ma mäletan, et me olime kiriku lähedal surnuaial pargitud ja mina pidin autos istuma. See hetk on mul selgelt meeles. Aga ma ei mäleta, et keegi oleks mulle öelnud, et ta surnud on. Olin lihtsalt seal autos, istusin, ootasin, igavlesin rahutult ja samas - olin kuidagi stoiline. Midagi toimus, nagu mu elus üldiselt - mind sellesse ei kaasatud...

Kogu oma senise elu jooksul, mil ma olemas olen olnud, mind justkui pole olemas olnud. Teiste inimeste jaoks. Enese jaoks olin ma väiksenda vägagi olemas, seepärast mul kunagi igav polnudki. Aga üksildane olen ma küll olnud. See tunne hakkab alles nüüd kaduma, kus mu unenäod on väga lokaalseks muutunud. Mu lesbi- ja mihkliunenäod leiavad kõik aset nüüd keset mu kodulinna! Üleeile öösel hakkasin mu ühe tuttavaga koolisööklas abielluma (see pidi olema ainult formaalsus millekski temale vajalikuks ja ma olin nõus, sest ma olen lihtsalt vaba armastuse poolt nii väga) ja sealt sujuvalt läks edasi mingiks onapanekuks võõra tüdrukuga vannitoas. Eile öösel, õigemini hommikul, oli See oma "kihlatuga" mu vanaema lillepeenarde juures, kui ma läksin pesu korjama või midagi. Mul oli ebamugav mõelda, et mida nad siin küll teevad, aga läksin mööda neist välja tegemata ega vaadanud üldse nende poolegi. Mida iganes, abiellugu siis kui nad nii väga tahavad.
Eelmine nädal trippisin veel Sääse ja Tamsalu piirimail, kliima oli sama umbes mis praegu, hangesid oli veits rohkem, ja seal siis oli see heleroheline Žiguli.. seisis, me istusime seal seeski korra. Ja jalutasime mööda kruusateed, ta oli minust seekord pikem, ja ma ütlesin talle meie kerglasel sammul ".. sest ma ei tea sind, me ei tunnegi teineteist tegelikult ju..". Ta vaatas minu poole ja ma rohkem ei mäleta. See kõik tundub jumala lamp praegu, ma isegi ei vaevu teda enam analüüsima.

Mu mehe kinnisideelise armastuse on vahetanud armastus vanaema vastu. Ma olen nüüd siin - kohal tema jaoks. Mul on kolm kuud läinud et tõeliselt kohale jõuda! Ma mingi väga kiire kohaneja ei ole vist ikka.. See on vist seepärast et mulle meeldib nii väga sügavale minna, seal tunnen ma end koduselt, aga inimesed siin kultuuriruumis on väga mateerias kinni, neile meeldib muretseda rohkem kui lahendada.