Ma olen vähemusäärmuslane, aga mu nimi on käinud läbi väga paljudes tarbimiskorporatsioonides ja kultuurilistes liikumistes - kõik rohkem või vähem mainstream. Aga kuhu ma kuulun, kes on minuga samas paadis? Kõik ja mitte keegi. Ma olen täiesti vaba, sõltumatu, mitte kellegi pilli järgi tantsija. Ja mu karjäär selliseks sai alguse mitte esimeste luuletuste avaldamisel 16aastaselt ega esimese luulekogu ilmumisega, vaid koostöös nihilist.fm-iga - mitte sellega otsa peale saamisega, vaid sellelt üle saamisega. Sest live fast die young - ma jätan alati meeldimata kellegi ootustele, kellele peaksin tänulik olema. Mul on tõesti liiga pohui olnud. I do not suck cocks without my own appetite.
Küsimus ei ole selles, kas me jagame ühiseid poliitilisi veendumusi või mitte. Küsimus ei ole selles, kellega ma maganud olen või mitte. Küsimus on vabanduses arvata ükskõik, mida ma mõtlen. Ma ei usu sellesse, et kellelegi peaks pöörama selja teetõttu, et ta on minust radikaalselt teistsugusel arvamusel. Ma ei usu sellesse, et ta oleks vähem inimene. Ainuke asi, mis mind häirib on võimetus mõelda, küündimatus süveneda. Ma ei manifesteeri ennast indigolapseks ilma asjata, sest mul on oma asi siin elus ajada: ma pean seisma endast nõrgemate eest, pean tegema endast kõik, et luua neile paremat maailma, sest kõik, kes on sündinud ja sünnivad peale mind on juba targemad. Mina hakkan juba ajale jalgu jääma, kui ma ei ajaks oma old school igaviku teemat. See on ainuke põhjus, miks ma veel surnud pole.
Me oleme kõik täiuslik väljendus iseendast. Suurim tõke, millest elus üle hüpata on hirm. Ja isegi kui sest tõkkepuust teadlikuks saada, ei pruugi see veel pöördumatut võidetudsaamist tähendada. Pöördumatu võit on surm, sest ainult see tuleb väljateenituna. Aga senimaani võitleb igaüks iga päev omaenda võitlusi - iseenda sees.
See uus tunne, mille ma olen avastanud - normaalsus - aga levitab mõistmist sellisel universaalsel tasandil, nagu kosmos, kus ma saan aru võimalusest astuda oma tööst, oma manifestidest, äratundmistest ja eesmärkidest välja. Ma saan aru, et mõttetu on sama tähtis kui mõttekas. Ja ikka veel ei saa mitte keegi teine, kui iga universumi keskpunkt - ego, enesehinnang, ümbersündinud hing - anda adekvaatsemat hinnangut kellestki teisest. Kõike välist on võimalik ainult arvesse võtta, et ise teha oma otsus. Mitte keegi ei vali meie eest. Ja mis peab juhtuma, juhtub meie tahtmisest olenemata niikuinii. Tasub lihtsalt vahelduseks välja astuda ja küsida: kas see olin mina või midagi minust väljaspool, mis praegu juhtus, ning reageerida vastavalt.
Küll süda teab.
SUPEREDIT, UNLIMITED EDITION:
KAS MA EI SAA KULKAST ENAM KUNAGI STIPPI SELLE PÄRAST, ET MU CV SISALDAB KAASTÖÖD ZA/UMI JA NIHILIST.FM-IGA?
KÄIGE PUTSI SIIS, AHVID!
Ja et sõnum laiemalt leviks copyn ka fesari teate siia:
KULTUURIPOLIITILINE STEITMENT: MA EI OLE KELLEGI LITS.
Täna, taaskord oma CV-d kokku pannes ja üle lugedes, plahvatas mu peas üks võimalik variant reaalsuste kokkupõrkest, mis hõlmab endas kõigile teada-tuntud kultuurisõja osapooli, vastavalt ZA/UM ja Sirp - kui võtta seda kuskil algusest, kust sitt ventikasse lendama hakkas. Minu seotus selle sõjaga on sisuliselt apoliitline. Mingile nupule kutsuti mindki sellesse skandaalsesse numbrisse, aga mu tollane depressioon elas üle igasugused arvamised lihtsamatestki asjadest, rääkimata siis kultuuripoliitika, mis on üleüldse debiilne ja vastuvõetamatu kontseptsioon minu kui looja jaoks, sest minu asi on LUUA. Türa, ma ei ole poliitik, ja ammugi ei ole ma huvitatud kellegi poolel olemisest.
Tõsi ta on, et astusin EKLi peale seda, kui tihedam seos nihilist.fm-iga taandus - ja okei, Kaur, võib-olla ma tegin seda natuke naiselikust ussitamisest, aga peamiselt tegin seda oma VITU VÕIMUST, ja kui kellelgi seda eesti naiskirjanikest on, siis minul. Ja kuigi ma võisin tõesti nii mõnelegi selle sammuga tunduda reeturina, siis esiteks - võtan omaks nende suhtes, kellele tundus, et ma ta juurde kuulusin (aga sorry, sõrmust pole mulle keegi sõrme pannud). Teiseks: rohkem haledaks kui reetmise tõenäolisus teeb selle seiga hoopis see, kui oksendamaajavalt naiivselt armunud oma ühte konkreetsesse luuletajasse olin - mis oli hoopis suurem alateadlik mõjutaja, kui mu vaevumine kellegi poolt või vastu olla. Aga noh - ma olin Tema poolt. Jah, see on idiootne, aga me kõik teame, et selle armastusega tihtilugu nii ongi. Kolmandaks: ma ei ole kunagi oma peast nii palju kaugemale mõelnudki, et arvata, et ühed inimesed võiksid massiliselt teineteisele vastanduda, sest see on nii PÕHIKOOLIAEGNE PROBLEEM, et ma uskusin siiralt, naiivselt, VEENDUNULT (uussiiruse esindaja nagu ma olen), et selline asi ei saa lihtsalt võimalik olla. Aga te kõik - KOGU EESTI FUCKING CULTUURISKEENE - ajate mul südame pahaks oma kuradi paukumiste ja ärapanemistega. Nii ei saa koos eksisteerida, aga kas te tegelikult tahategi üldse midagi muud kui sõda? Kas sõda ongi teie meelest kultuur?
Ma panin pildi kokku tänu sellele, et ma pole viimased kolm korda Kulkast stippi saanud. Võib-olla seetõttu, et mu CV-s on kõrvuti nii ZA-UM.EE kui NIHILIST.FM? Või on asi ausalt selles, et ma pole seda väärt? Kultuurkapitali poliitika on ses osas mustvalge, sest su taotlusele ilmub ainult: ei või ja. Ei mingit seletust. Noh - ma mõtlesin just ühe välja.
Aga võib-olla olen ma lihtsalt sitt kirjanik.
Jumal tänatud, VH1st tuleb praegu Madonna "Justify my love" vähemalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar