Värvisin oma juuksed mustaks ja seina valgeks. Elu läheb nüüd nii, et luuletus on argipäev - mul pole enam millegi eest põgeneda. Olen aru saanud, et kõik need aastad elasin skisoidses kujutlemas, kus arvasin, et miski päästab mind võluväel minust endast, aga tegelikult, nüüd ma tean - ei päästa.
Ja sellepärast ei kavatsegi ma enam põrgus elada.
See saab kohe valmis, see, milleks ma kõik need aastad valmistunud olen. Ei saa öelda, et järgmise kogu viimane rida on kirjutatud - olen seda liiga mitu korda juba arvanud, ent ometi: mul pole enam midagi öelda. Võtsin eile julguse kokku ja lugesin nii esimest kui teist luulekogu ja mõistsin, et olen nüüd saanud selleks, kelleks esimese kogu kirjutamise ajal saada tahtsin. Tsükkel on lõppenud. Ja see on alati nii, et kui mina olen valmis, ei jõua maailm järgi. Tuleb olla kannatlik, tuleb teisi enam mitte persse saata, sest keegi pole süüdi, et iga teadvus nii üksik on.
Ilgelt paha tuju oli enne magamajäämist, see oli sellest õudsest õllekokteilist, mis onu mulle jättis, ja ma hakkasin Talvikut lugema. Siis tuli mulle meelde, et olen unustanud endast osa, mis elas kooliaega läbi tänu sellele, et sai iga vaba hetke veeta tundmatu avastamisele. Siin oli selleks muidugi kõigi ajastute popmuusika žanrid ja kirjandus. Panin igal võimalikul hetkel pleieri käima. See algas vist vahetult enne kooliminekut, peale seda olen vist küll üle kümne pleieri lõhki kuulanud. Põhi- ja keskkooli parim osa ei olnudki tegelikult need Vennaskonna kontsertid, kus ma iroonilisel kombel mingite esimeste armumislaadsete asjadega paljuski tegelema olin sunnitud, vaid need vabad päevad ja vaheajad, kui ma lugesin nii kaua, kuni silmad lahti seisid ja jätkasin esimese asjana ärgates.
Ma olen tripihaige, selles pole kahtlustki. Ma olen uskunud kõiki oma tundeid nii pimesi, et pole eales osanud nende adekvaatsuses kahelda. Jah, sain alles hiljaaegu aru, et olen pisut dramaatiline. Ma lihtsalt ei ole teadnud, kus minu ja kellegi teise piir läheb. Praegu saan vist natuke paremini aru.
Näed kõike mis oli
kuid imelik polegi valus.
Su minevik olen,
olen lumm mida mõnikord tajud.
Kõik see mis meid kunagi sidus,
kuhugi kaugele hajus.
Märg pargitee olen
sügise lõputus sajus.
Ja mis need armumisedki olnud on? Seda kinni ei püüa. Ja ma ei kavatse haarata ühtegi psüholoogilist võtet, sest selles kõiges pole mitte midagi kordumatut. Elu taandub alati samadele väärtustele ja vajadustele. Kõik on ainult üks võluv tehnikate väljatöötamine - et teada, kuidas olla. Ja nüüd mul on midagi, mida ma tean.
Samamoodi, nagu ma olen saanud end kõigisse tundeisse sügavalt sisse elada saan ma neist ju ka eemalduda. See ei ole tegelikult keerulisem. Tegelt - ehk võib see isegi lihtsam olla. Ma annan endale aru! Ja kui see aru millegi pärast mõnikord kaob, siis on see keemia - ja sest polegi midagi maagilisemat. Loodus töötab iseeneslikult, mis siin ikka rääkida või selgitada. Lähed kaasa või ei lähe? Mõlemad valikud on alati õigustatavad.
Su igatsus ootus,
üks killuke head.
Pelk mälestus olen
ja kunagi saadetud read.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar