Ja kuigi veel

Midagi seal kraabib ja kummitab,  aastaid.. Ma ei saagi nüüd aru, kas see on Viivi Luige või  Alendri enda tekst.

Ja kuigi veel mullatolmu ei ole kuulda me hääles,
sellegipoolest see vajub ükskord me mõlema pääle.

Kes teab kui palju on vihmu sestsaadik langenud alla
ja kui mitmete lõhmuste lehed on pääsenud okstest valla.

Eks Sa isegi tead, et ma tunnen Su ihu igal pool ära,
Su silmalauge ja saatust ja ripsmete rusket sära.

Sa ei mõista kuskile panna, sest et igasse südatalve
Sina joonistad ise mu näo ja kõrvale kirjutad palve.

Et me oleks veel niisama noored ja teaksime puid ja rohtu
ja et sa ikka veel salaja loodaks, et ega me eales ei kohtu.

Ent juba septembris kui kukub pähklipuist maha kõlinal raha
me näeksime teineteist linnas ning Sa jälle lööks silmad maha.

Sest tookord Sa olid nii noor, et ma heitsin Su näole suuli
nagu oleks see mõõgatera, mis pühitseb nukraid huuli.

Ja Su silmade põhjast kerkis siis surmale kullast ringe
ning sestsaadik minul on õigus eluaeg püüda Su hinge...