Empaatia saab võimaluse ainult siis, kui kohtun kellegagi silmast silma.

Jaak Prints, Päevaleht, 21.08.2015

Podagra hakkab järele andma, sest ma eile hakkasin juba tantsima. Aga veel päris lõdvaks lasta ei saa, peab mõtlema. Mõttetu. Tantsimine ja seks on kaks olukorda, kus ei tohiks mõelda. You dance like you fuck, sest seal on kirg. Kirg ei ole ratsionaliseerimisküsimus. Või plaanimajandus. Ja kui siit sujuvalt edasi minna, siis tuleb tunnistada, et täiesti vabalt tantsida - ja mulle tohutult meeldib! - saan ma ainult üksi. Või on küsimus (jälle?) selles, et pole olnud väärilist partnerit? Ise jooksen/tantsin ju kõigi eest ära. Que pasa paradox?

ei tea kas julgen soovida
et minu kõrval nüüd oleksid sa
võin sinu pilgust ma harjuda
siis raske on loobuda
kui kaua suudan küll vaikida
ei keegi mõista, minust aru ei saa
ja kuigi päevad mööduvad
sind ootan ma*

Selle ebamugava tõsiasja avastasin tegelt juba kevadel, aga ..ma mõtlen, et äkki see pole ikka tõsi. Ma kahtlustan, et mulle võib see armukese värk üldsegi rohkem meeldida kui Päris asi. Armastus, ja iga suhe eraldi, tekitab minus nii palju erinevaid tundeid ja mõtteid. Ometi liiguvad ju asjad alati nagu nad liiguvad.. ma olen lihtsalt väga armastanud draamat teha. See on omamoodi väga sügavalt putsis kaitsemehanism: autopiloodil asjad ilgelt sassi keerata, sest siis olen ma ise vähemalt kõik ära rikkunud, mitte keegi teine pole mulle haiget saanud teha (see ei tähenda, et mul valus poleks muide) ja siis on see tehtud ja vähemalt on nii asjad kontrolli all. Olen niiviisi aastaid toiminud. 
Täielik haige emo eide pask.
Aga ma ikkagi ei tea, tänu sellele, milline suhteformaat mulle sobib. Üheöösuhe ma arvan siiski mitte - kuigi kontseptsioon tundub väga puhas, minimal, selge. Aga selliseid tüüpe tundub mulle liiga vähe olevat, kellega see võimalik on. Ent ma ei välista. Kui kuskilt ilmuvad välja pintsakutes hästilõhnavad mitte liiga palju mölisevad mehed. Ei, sellest ka ei piisa.
Tussu on pühakoda, kuhu jõuavad ainult päästetud, kes lunastatud tahavad saada. Isegi kui nad seda väärt pole, olen ma lunastust jaganud. Mõnel juhul olen endaga tagantjärele pahandanud, aga õnneks mitte eriti palju. Sest inimesed on sisimas head. Ma lihtsalt nõuan esmaklassilisi kombeid ja ekstavagantset romantikat. Kuigi õige asja puhul leiutab romantika end ise niikuinii. 
Võib veel olla, et ma põhimõtteliselt tahangi rohkemat kui üks reaalsus - ma ei suudaks vist kodus kaagutada. Armastamine on kõige ägedam kunst üldse. Ja see tähendab kogu maailma viise, kuidas seda väljendada. Üksi tantsides armastan ma iseennast kõige enam. Kui ma veel kellegagi koos avalikus kohas tantsiksin, tundub see sama hea kui keset ööklubi põrandat nussida. Tundub nilbe, aga samas - ei ole välistatud..

Kurat, kui see paast mult selle vähesegi peki peaks ära võtma, siis pean ma trenni hakkama tegema. Olen tegelikult unistanud küll väiksest musklist. Kui tantsimine on nagu iseendaga armatsemine, siis ma mõtlen, kuidas võiks kirjeldada seda regulaarset iseenda mehaaniliselt higiseks ajamist.. Ilmselt on see porno, seepärast see mulle mingi liiga meeldiv pole kunagi tundunud. Ent samas on seal kindlasti meditatiivne aspekt, kus ei mõelda, vaid kulgetakse hetkes. Niimoodi võin ma isegi jooksmise enda jaoks ümber programmeerida. 
Ilmneb, et nii jooksmise kui suhetega on mul kahetised tunded. Kõik ei olegi välja kujunenud! Vapustav.
Kammin lahti veel viimseidki tundepusasid hea meelega, selle asemel et uuesti kohtuda tänahommikuse eksamieelse ärevusega. On ikka tont, leiab ka peale kõiki neid aastaid mu üles - halvab mõtlemise ja analüüsivõime. Ja ma ei tee isegi suitsu, et sest põgeneda saaks.
Huvitav kui kaua kõik kestab?

Vaatasin Ühtse Suurkogu ära kõige muu asemel. Vapustav. NO99ga seoses on mul alati eriti kõva tunne olnud, juba keskkoolist saati. Täna sain kinnitust, et see värk on ju toetav, samamoodi nagu ülesvõte Uue Maailma loomisest, neile asjule, mida ma ise koos oma seltsinaistega korda hakkan saatma. Meestega - ma teen praegu elukogemuse põhjalt selle järelduse - on raske mängida, sest nad tahavad ..tead isegi. Mul pole adekvaatset kogemust nende mänguvõimetest mujal kui .. ma ei hakka ütlema eks.
Samas ma ise tahaks ka end, isegi kui ma mina poleks. Win-win situation! Ent sellegipoolest - stiil on kombed!

Leidsin vist hea töökuulutuse..