kuidas elu surmast erineb?

Viimase aasta jooksul olen end korduvalt tabanud mõttelt: kuidas ma tean, et ma juba surnud pole? Kuna mäletan end väga palju surnud olla tahtnud, siis kust ma tean, et see soov pole täide läinud?
Ega miski muu mind nii elavaks pole teinud, kui teadvelolek surmast. Kui ma nägin esimesi kordi, kuidas vanaema mehe vähk vanaema elukvaliteeti alla tõmbab, hakkasin ma küll nutma. Sest on ebaõiglane, kui vastutus ühe inimese elu eest sujuvalt kellelegi teisele hajub. Aga kui ollakse abielus nimetatakse kahe inimese elu ühiseks liiduks. Kellelgi teisel pole asja kahe inimese vahelisesse. Ükskõik mida ma ka arvan, pole minu asi öelda teistele, kuidas nad elama peaksid. Iseasi on mu enda suhted - üksühele. Olen saanud mitmeid uusi perspektiive surmale pärast seda, kui see igikeltsane depressiivsus lõpuks koomale tõmas. Kuigi mõnes mõttes ei lõppe see kunagi. See on täpselt nagu haav, mis jätab armi, mida on võimatu eitada. Ja ükskõik, kui palju ma ka armastusest räägiksin ei saa minust kunagi pidevalt-naeratavat ja kõigile meeldivat inimest. Mis ei tähenda, et ma rohkem ei naerataks, aga selline nägu võib samahästi ka varjata sügavat põlgust.

Kui elu poleks mind kottinud, siis ma ei oleks üldse nii hästi aru saanud, mida see tähendab. Võib-olla keeraksin ma ka teise kanali peale kui ma seda näeksin, sest see mõte on nii ebameeldiv. Aga praegu ma mõtlen, et jumal tänatud: minust ei saa idiooti. Minu valust pole saanud rohkemat kui armid mu enda kätel. Hea, et niigi läks. Äkki ma olen elus? Või surnud? - Ma pole aru saanud, kui me järsku purju jäime ja suudlesime, mis juhtus - see on armumine? Mingid seletamatud tajud, mis käivad minust üle, painavad kuidagi obsessiivselt - see oli iga kord mingi kinnisidee, nagu ma sureksin kui mind vastu ei armastada. Selline energia ei saagi vastuarmastust ligi tõmmata. See tõmbab ainult suurt segadust. Kõik need aastad. Sisemise ja välimise vastuolu.
Väänan ikka veel seda sitta endast välja, teen seda nii kaua kuni on vaja. See hämmastab mind ennastki kui kaugele ühe käitumismustri jäljed viivad. Mida sügavamale niitipidi läinud olen, seda suurema perspektiivi see mulle avanud on. Iseend on võimalik unustada ainult end täielikult tundasaanuna. Ja mis siis on, kui piirid on kuskil mujal kui seal, kus teised ütlevad, et need olema peaksid? Igal inimesel on kaasasündinud potentsiaal, tohutu energeetiline valikuvõimaluste väli. Sündimise olukorras on keskkonna ja potentsi vahekord saatuslik. Ja ma ei tea veel, kas minust on saanud ellujääja. Võib-olla hingan ma veel ainult kellegi teise armust?
Või polegi mind üldse tegelikult olemas, kui ma inimesi nii vähe vajan? See, et mateeria suudab mind ja mina mateeriat mõjutada on fakt, kuigi ometi toimib see põhimõtteliselt ka ilma minu teadlikkuseta iseendast. Ego on vaja avastada ainult selleks, et leida selle mõttetus. Tõelised maakad juba teavad, et puu on puu. Aga kui kuskil on emotsionaalsetes seostes lonkama hakanud võib puu tunduda peamiselt hädaohuna - vaheldumisi nii ahvatleva kui hirmutavana. Need kaks tunnet on mu sees kõrvuti elanud mu esimestest elukogemustest alates. See kontrastne duaalsus teebki ebastabiilse isiksusehäire. Või siis "väga huvitava inimese" - kuidas kellelegi, tsirkus käib edasi. Kõik muudkui  arvavad midagi ja jäävadki arvama. Kehitan õlgu ja mõtlen mis siis ikka.