romantikakanal

Ega ma ei oska olla tegelikult nii, et ma poleks armunud. Ja kuigi on hea vaheldus, et kellegagi mitte mingit teemat ei ole, siis - midagi suudan ma ikka välja mõelda. See on platooniline ikooniarmumine. Sest ma pean, ma ei oska muidu elada. Niimoodi olen ma ka aru saanud palju selgemini, miks naine ja mees teineteisele koos olles head saavad olla. Mu eelnevate aastate seksrevolutsioon ei lasknud neid asju kindlasti mitte kainelt näha. 
Nägin täna hommikul unes, et mul polnud ühte jalga. Sellega suutsin veel kuidagi leppida, aga teadmine sealjuures, et M. kellegi teisega samal ajal abiellub, pani mind ahastusest nutma ja ma mõtlesin, et olen nüüd kaotanud jala armastuse näol. Nutsin, olin oma vanas toas vanemate korteris, ja lugesin ta ülikooliaegset blogi, ise mõeldes, et kuidas mul see veel lugemata on jäänud ja miks ma just nüüd seda loen - kui kõik on lootusetult kadunud, miks ma seda endale teen. Tundsin, et mu elu on läbi. See on nii haige, et iga kord kui ma ka nüüdki temast olen rääkinud või mõelnud näen ma kohe samal öösel teda unes. Ma keerasin ju küll kraani korralikult kinni! Olen endale tunnistanud, et see kaotus on täielik ja sellega leppinud. Ja ma tunnistan endale tänagi täiesti ausalt, et see armumine, kuigi nad kõik on erinevad ja võrreldamatud, on teistest peajagu üle. See oli lumi, mis sadas ainult ühe korra ja ainult selle inimesega. See muutis mu elu, tõestades, et alla tõelise armastuse ma oma latti lasta ei saa. Väga suur ja ilus õppetund, ainult natuke kahju, et sest üheöösuhtest kolm aastat aega läks, et üle saada. Aga mis on aeg? Mitte midagi!
Sellest sõidust ainult mälestus jääb maha.

Mulle tundub, et naised jagunevad kaheks: need, kes on meeste suhtes täiesti lootuse kaotanud ja tahavad ainult last saada, ehk naised, kes eelistavad mehele last (nagu mehel ei olekski õigus oma lapse arengus kaasa rääkida..) ja need naised, kes arvavad, et olulisem on mees - mees on tähtsam leida kui laps saada. Minu jaoks on igal juhul mees olulisem. Sest esiteks ei ole ma nõus mingi poolkõva vennaga nussima lihtsalt selleks, et titte saada. Halloo, mina olen nõus ainult geeniust sünnitama. Kõige kindlam viis selleks, kui see üldse peaks nii minema, on geeniusega vahekorras olla. Ja mitte mingi poolkõva geenius, vaid selline, kes on end ka teostanud, kes on oma ideid ellu viinud, maailma muutnud, mitte ei joo oma potentsiaali maha.
Ma olen aru saanud, et ma pean saama meest austada, teda imetleda. Mulle meeldib tasakaal ja mulle meeldib olla naine. Mitte lapsnaine, meesnaine või ema, aga NAINE. Aga kui ma pean meessoost inimesele lapsepõlvest puudulikku isafiguuri asendama, mingi memmepoja käsuandja olema, siis jääb ära, sest mul hakkab igav ja ma lähen vormist välja. Ja et ma pole isegi veel oma võimeid endale piisavalt tõestanud, on täiesti aus, et mul ka peigmeest pole. Ega ma ei saa lahjem kui mu mees olla, ma ei saa nõuda midagi, mis ma ise pole. Kuigi jõle mugav oleks mõelda, et lähen koos ülikooliga ka mehele, sest saaks kodust minema kolida - ja üksindus ei ole mu tervisele hea, see on sama halb nagu alkohol, suhkur ja rasv samal ajal, see teeb mu haigeks. Aga kõigel on hind. Kui ma ei rihiks tööd, kooli ja üksindust, kui saaksingi geniaalse ja mugava (kuigi see kooslus ei ole vist õnneks võimalik) armastuse, nüüdsama, ei hindaks ma vist seda niivõrd.. ah, mis juttu ma ajan. Ma väärin printsi igal ajahetkel! See on mingi kuradi orjarefleks, et kannatan veel, siis olen pärast õnnelikum, putsi, kogu aeg peab täiega olema - ükskõik, kas koos või üksi. Vot kui üksi ägedalt üldse ei oskaks olla, siis oleks muinasjutuarmastus liiane. Ja lõppkokkuvõttes piinarikaski, sest on toetatud end kellelegi iseenda asemel.
Nii targaks olen end mõelnud.
Aga ikka on mingi kuradi kripeldus sees. Olen harjunud nii paljusid tundeid endaga kaasas kandma ja nüüd, kus kõik silmapiiril hakkab eriti normaalseid mastaape võtma ei oska ma taolise olukorraga ikka veel täielikult leppida. Ja seegi läheb mööda, mul on praegu lihtsalt liiga palju vaba aega.


LAPSEPÕLVE KOKKUTULEK
Mait Vaik

on moonide õitsemise aeg
kauplusevargus ja hullus
on võetud koolibuss öösel
me lapsepõlv kokku on tulnud

kes istub meist rooli kes sõidab meist täna
bussijuht suudelda tohib
teda kellega iial ei vea
keda kunagi ette ei tea

anna mul käsi ole mu sõber
vaata et keegi pingilt ei kukuks
tüdruk sina ole mu õde
hoia mu pead kuni ma tukun

pikamaa-auto peateemärk
ära pidurda sõber lõikame üle
kellegi käed need hoidsid meid täna
keegi leidis et veel on vara

reeturist alati reedetu saab
takistab see kes väljuda tahab
olgu siis kiirus ja põhjas on gaas
sureme koos või lähme maha