ÜKSINDUSE AEG
Ott Arder

Taas sulgub ringi järel ring 
ja kustumas on tuled 
täis hellust sõnatut on hing 
puudub ainult see, kes tuleb 

Kas on veel kedagi, kes mind 
vaid pilguks viitsiks mõista 
ja iseenesegi eest 
vaevaks võtaks veidi kaitsta 

Üksinduse aeg 
algab ainsamast õhtust 
pikim aastaaeg 
tuuled hüüavad tühjust 
unustada kõik 
liigse siiski ma suudan 
ja ma loodan veel 
et see midagi muudab 
üksinduse aeg 

Miks üha kitsamaks jääb ring
ei avanegi ringid
kui hell ja avali on hing
kellele küll siis end kingin

Päev pudeneb 
aeg aina kaob 
tean, anda on mul vähe 

kõik, mis mul on 
see on mu laul 
see on minu viis, mu hetk, mu ohe