udu püüdmas

Kuu aega tagasi kirjutasin viimase luuletuse ja eile alustasin hardcore toordieediga. Juba paar kuud tundus liha söömine kohati jälk, aga siis kohati jälle ei tundunud, ja muidugi see kevadine õllelembus.. Inglikaardid hoiatasid ka, et tervis on praegu vaja ülimasse vormi saada. Ma ei osanud neid märke kokku panna, kuni mu varvas nii paiste läks, et lonkama hakkasin. Ise muidugi jõin samal ajal peol õlut.
Olen suutnud vahepealse ajaga kogu oma maailma ümber värvida. Nüüd hõljuvad siin valged koerakarvad, pikad uned ja vildikajooned, hennakuldsed juuksed vaheldumas indigost vantablackliku resoluutsuseni. Olen vana inimene lõksus väikese lapse kehas. Mulle on jäänud naised, kellega ma pole elu sees nii rahul olnud kui praegu. Magades higistan mineviku palavikku, unes jälitan abiellujaid. Soovin neile halba ainult mõnes pilvises mõttemängus, kirjanikufantaasia inertsist, ise avastades end kergendunud olevat: vähemalt pole see mina, kes on seotud, kellest ära tüdinetakse. Üksinduse iseendast äratüdinemine väärtustab kõrvalesattujat idioodiidelismiga, mida üksik tegelikult kauemaks kui minutiks ei kannata. Jään alati vihkama olukorda, kus olen, kui ei lepi praegusega just nii nagu see on.
Alati jääb midagi.
Alati jääb midagi meie vahele, mis torkab.

We Must Become The Pitiless Censors Of Ourselves, nagu ütleb mu vana armuke John. Ja iga sage kord kui ma kusele lähen, on see nagu väike orgasm, mille läbi ma lasen veel ja veel ja veel kord kõigest lahti, mis minuga kaasas lohiseb. Vantablack muudkui mustistub ega peegelda tagasi ühegi kaheksaastataguse tunde helku. Sest ainult minema lasen seda kõike. Minema kõik pettumused ja üllatused - samamoodi te mind enam ei saa. Kui see pole just nagu koer, kes kiindumusest käppa annab. 

Aet Rebase pilt minust, 02.07.18

Kui me Sääsel elasime, jagasime koridori oma vastasnaabritega. See on väga ebatavalise ülesehitusega kortermaja. Sektsioonist saab minna neljale korrusele, igal korrusel on eraldi uksega avatav koridor, kus on kaks eraldi korterit. Neil naabreil, kellega me ühist sisekoridori jagasime, oli kaks poega. Üks veidi vanem kui teine. Noorem oli minust umbes neli aastat, vanem vend seitse või kaheksa aastat vanem. Nooremaga sain ma hästi läbi. Aga vanem, kuigi märgatavalt vanem, oli GINGER, ja ütles iga kord kui ta minust mööda läks mulle midagi õudsat. Tere asemel tuli tema suust midagi alandavat, roppu ja solvavat. Miks pidi ta minust üldse välja tegema, kui ma tema meelest kole olin? Ilmselgelt kotiti teda ennast. Ja väiksemast käis jõud üle.

Ja kuidas lahendas saatus selle olukorra mu laastatud enesehinnagus? Mu ellu saadeti ginger, kellele mul oli võimatu ära öelda. Kui paljut ma siis ei teadnud, mille ajendil ma kõik see aeg käitusin. Ma pidin armuma oma kiusaja ikooni, et olla meelejärele sellele, kes mind alandas - et vabaneda kellegi võõra alandatusest, mis minule üle oli kantud. Mul läks kolm aastat, et sellest aru saada, aga lõpuks skämmisin ma läbi lihtsalt järjekordse külgetõmbeseaduse valemi. Armastus on maagiline ainult nii kaua kuni me selle tekkimise seostest aru ei saa. Ja juhuseid pole tõepoolest olemas. Selle kinnituseks istusin ma paar nädalat tagasi Helmiga välibaaris ja üks poiss, kes kandis musti lühikesi pükse ja t-särki hõikas meie poole. Tal polnud mitte midagi peale oma riiete ja vabaduse. Ta küsis: kas Oliver on seal? Nüüd, kus ma sellele tagasi mõtlen, saan ma alles aru, et see oli lihtsalt üks osa mu muinjasjutust, sest vanem naabripoiss mu lapsepõlves oli ka Oliver. (Või kas juba vahetaski mu aju nimed omavahel ära, sest..?) Me vastasime, et ei ole siin kedagi. Ta tuli suht julgel ja jultunul sammul, just nii nagu mulle meeldib, meie lauda ja lihtsalt istus sinna maha. Formaalselt ehk isegi poetas midagi viisakat. Vahtis mulle nahhaalselt oma üliselgete silmadega otsa ja - ühesõnaga - lühikese ajaga kordusid kõik elemendid, mis mind mehe juures on erutanud.Ta tegi meie juures ühe suitsu, soovis siis head õhtut ja läks minema. Avastasin pärast seda, et olen täiesti mindblown, et mitte öelda kiimas.
Ma tahaks teada, kas elemendid, mis inimest on liigutanud, jäävadki määravateks, kui need on kogetud varajases arengufaasis? Jutud "halbadest geenidest" on eilsed uudised, keskkond määrab palju rohkem. Aga kas ja millega muutub mu erutus ennasttäis tüüpide osas?  Kahtlustan, et ei pruugigi muutuda, sest mu isa on täies elujõus Tasuja. Lihtne loogika ja klassikaline psühholoogia kinnitavad, et selle kõrgusele hüppajaid on vähe.

Seniks: tsölibaat, paast ja eraklus 4 life.