miks ma omale nüüd mehe asemel koera tahan

Esiteks vaadatagu seda pilti - selline ma olen. Mulle meeldib intiimsus, millele ma saan kindel olla. Kõige rohkem maailmas meeldib mulle kahekesi hängida. Kolmekesi hea sünergiaga on juba tõeline pidu. Aga see kõik ei tähenda, et mul poleks kommet end pärast nädalast üksinda maal konutamist üles lüüa (sätendama) ja linna minna. A järjest enam muutub see sündmus aina ebatähtsamaks. Siin on mitu aspekti.
Kõige karjuvam on praegu muidugi mu podagra. Numeroloogiliste algorütmide alusel pidavat mu 27aastaseks saamine märgistama täielikku elumuutust. No see on viimase poole aastaga üsna kardinaalselt kulmineerunud küll. Ma poleks elus uskunud, et ma mingit dieeti pidama hakkan, aga kuna olukord sundis, siis ma kavatsen seda nautida. Ma vist ei oska enam muudmoodi, mulle tundub, kui igat asja trippida. Siin on ainult üks suur erand ja ilmselt elu suurim universaalne õppetund kogu inimkonnale: kannatlikkus.  Ja mis pärsib puhast kannatlikkust? Emotsionaalsus. Aga et see on ülisuur osa inimese arengust, et läbi emotsionaalse kogemuse suudetakse areneda, on pea võimatu emotsiooni reageerimisaheldast kunstlikult eemaldada. Seega nüüd probleemi tõelise tuuma juurde:
ma kardan tööle minemist. Suudan leida omale kümneid vägagi vettpidavaid argumente, miks seda pidevalt edasi lükata. Siin on nii palju vastunäidustavaid kihte, sest mina ja tööl on nagu kass, kes ujub vannis - ruumi ei ole ja mis värk selle veega üldse on?

Muidugi on ainus võimalus endast üle saada lihtsalt kuskilt pihta hakata. Käisin karjäärinõustaja juures. See on nüüd meil tasuta. Joonisin hästi palju oma isikuomadusi paljudest isikuomadustest alla. Koos internetis käies! leidsime, et peaksin oma administreerimiskogemusega kuhugi kohalikku puhkekeskusesse helistama, hooajaots. Loomulikult venitasin sellega nii kaua kui võimalik. Ma lihtsalt ei saa kuidagi oksemaitset suust seoses reaalsusega kokkupuutest. Ma võin viis minutit ükskõik keda välja kannatada, aga kui ma seda juba mõned tunnid teinud olen, siis ei viitsi ma enam mängida nagu mind kotiks. Sest ma loen tunde, millal ära saada. Ja sellise suhtumisega on mõttetu isegi kandideerimisega kellegi aega raisata.
Mul on vaja, et mu aju saaks pidevalt tööd. Loomulikult suudan ma ise omale kogu aeg tegevusi välja mõelda, muidu oleksin ammu juba kellegi alluvuses, kui ma endaga nii hästi hakkama ei saaks. Ja ausõna, olen isegi sinnamaale jõudnud, kus allumine mulle enam põhimõtteliselt probleem ei ole, aga ma väga VÄGA tahaks oma ülemust austada. Nagu ma austan oma sõpru, õpetajaid, iseennast.
Võib-olla ma kirjutan praegu motivatsioonikirja universumile, sest ma väga tahaksin tööle minna. Kindlasti on see töö seotud mu antropoloogiomadustega ja sujuks koos õpingutega. Ma saan aru, et patriarhaarne kuvand mu enda perekonnast (kodune ema) on mind ka mõneski mõttes oma ideaalides mugavaks teinud (sest isa oli kogu aeg tööl, seega mehel peab raha olema) ning seetõttu teeb taoline kontseptsioon potentsiaalsele mehele pigem liiga, sest võrdsus ja õiglus on sootud kategooriad. Ja seda enam on täielik mark see, et ma elan vanaema juures nagu koduloom. Ma võin selle üle avalikult nalja teha, aga ma olen juba suht kurb, et kõik mu sõbrad mulle kogu aeg välja teevad, sest nad mõistavad, et kunst ei toida muud kui vaimu.  Karjäärinõustaja ütles ka, et väga huvitav vestlus. Mhmh, Terviklik maailmapilt ilma mingi praktiktilise väljundita.

Siis veel need CVde saatmised ja.. khmm. Ma ei saa jätta siinkohal tsiteerimata klassikut: "Tra mis CV, ma olen su maja ees, tule välja!" See süsteem on mu viinud ainult postiljoni ja klienditeenindajani. Ja samas olen ma ka musta töö vastu, sest siin on jälle õiglusküsimus. Kui me kõik siin veel kaua külagänkstereid mängime ja muudkui endale miinimumpalka välja maksame ja pool või rohkemgi niisama enda tasku kühveldame, "sest see riik pole minu heaks midagi teinud" siis varsti pole siin mitte midagi ega mitte kedagi. Aga mina tahan kuuluda, mis siis, et nii teismoodi ja omaette.
Ma näen tööküsimuse lahendamisel ainult varianti, kus ma sätendan õigel ajal õiges kohas, sest olen selleajani, praegu, nüüd, kogu aeg, endaga tööd teinud, ning ma usun, et olen väärt saada just See Õige, kellele pühenduda. Praegu ma näen teadustöös üsna reaalset võimalust, aga sinnamaani läheb ka veits aega, kui ma end millessegi kaasata saaks. Nii kauaks on mul see megaDVD projekt. Ja muideks ma teen seda nii hullu kaifiga, et ma teen seda aint siis, kui tuhin peale tuleb. Visuaalidesse on nii mõnus ära uppuda, aga punnitades tuleb ainult kehv pilt. Plus ma ei julge oma häält veel praegu kuulata, kuigi ma sain omale igast programme juurde, millega mängima hakata. Ja siis on veel need teksatagid vaja täis tikkida, see on pooleli. Iga päev nokin vähemalt veits mõnda poolikut väikemõõdus kollaaž-sega.. issand, ma ei suuda isegi end žanriliselt defineerida. Peaks ikka ilusa Marja-Liisaga ühendust võtma skännimise asjus ka. Muidugi megasuvi on praegu, kõik on kuidagi juust.. kuigi õudselt tormine ka.
Niiet okei, uus tähtaeg on: kas sain ülikooli sisse või mitte. Sealt edasi võiks muidugi lasta, et "vaatan kuidas ma ülikoolis hakkama saan" jaaaniiiiedasi. Praegu on paastukuu, ehk loputan ma end oma hirmu(laiskuse?) nii põhjalikult lahti, et ma ei tunneks, näeks ega mäletaks enam takistusi. Äkki ma saaksin isegi inimeste-inimeseks, veits väljapoole oma turvalist intellektuaalitsemist?
Tõde on ju ometigi universaalne.

Ja koera tahan ma ka sellepärast, et mul oleks, kelle juurde oma koju tulla. Et mul oleks põhjust mitte enam uuesti suitsetama hakata, vaid jooksma minna. Et mul oleks kellegagi juttu rääkida ja kallistada. Et armastusel ei oleks ühtegi tingimust.