tavalised piinad

Ma ei ole tegelikult ikka veel täielikult suutnud leppida oma elu ebatavalisusega. Jah, ma võtan juba telepaatilist suhtlust iseenesestmõistetavana, aga miski mu sees ootab ikka veel, et mind päästetaks mingisugusesse lihtsamasse normaalsusesse, mingisse tavalisusesse, kus kõik ei oleks nii tihedalt märgiline. Aga kuidas ma saan seda oodata, kui kogu mu tajumisväli on juba nii teravaks ihutud, et ma isegi enesele pole midagi muud kui märgitöötlusmehanism? Mu intuitsioon ja haistmine pigem progresseeruvad oma arengus pärast igat äratundmiskokkupuudet, kui regresseeruvad. Mul ei ole enam mingit pääseteed tagasi normaalsusesse, aga miks mul sellega nii raske leppida on? See ongi jälle üksinduse kuri vaim?

Ja mida kuradit ma nendest meestest unistan. Nad on ju KÕIK poisikesed. Vist pole minus taluvust enam nii palju plikakest mängida, et lootus nendega lähedaseks saada kuhugi jõuaks. See plika minu sees ei sure samamoodi nagu meheski ei sure poisike, aga mu keha elab minust sõltumatult läbi kogu eelnevat inimevolutsiooni ja see käib paralleelselt koos võimuintellektuaalsusega.  Ma mõtlen palju ja ma tunnen palju, olen korraga mees ja korraga naine. Kuhu siia veel keegi teine peale sõbra üldse saaks mahtuda? Valemina on ju kõik parlanksis.  Ja hing ongi tegelikult haruharva rahul. Kui ta oleks rohkem rahul ei liiguks minus ju miski enam edasi.
Küsimus ei ole, kuhu edasi - välju, mida läbida on küllaldaselt. Mida ma selle kõige juures tahaksin säilitada ilmselt on oma inimlikkus. Ma olen astunud intiimsuest rääkima kultuurilise fenomenoloogia raames, mis lõhub mu enda vahetu kogemuse intiimsusest miljoniks teaduslikuks killuks. Vist polegi enam vahet, kas see on kaitsereaktsioon oma üksindusele või põhjendus üldinimlikule üksindusele - see teeb niikuinii sama välja, sest polaarsused räägivad alati samast asjast, tehes seda lihtsalt vastupidiste sõnadega.

Mnjah, olen ju alati olnud varaküps, aga soovituse peale endast 20 aastat vanemale mehele minna, olen ma siiski jahmunud. Kuigi ratsionaalselt, jah, ega seal muud varianti ei ole - kui  ma tahan endaga intellektuaalselt ja emotsionaalselt sama küpse inimesega aega veeta. Aga ikka sitaks nilbe on mõelda oma isaga käimisest. Väga faking sitaks nilbe. Ja lõpuks peaks ma ta ikka maha jätma ju, sest need praegu kümme aastat vanemad tüübid saavad siis normaalseks ja on veel elastse kehaga ka.
Ja lesbivärgiga on lõplikult putsis, sest minu puhul taandub see vist ikka ainult emafiguurmustrisse, millest mul on jumalast kopp ees. Mulle ei meeldi nuga selgalöövad tütred üldse.

Ma peaksin olema rahul sellega, mis mul on, sest seda on palju. Mul ei ole probleeme, keegi ei ole suremas, keegi ei sega mind, ma saan täielikult pühenduda oma mõttetööle ja sellest välja astuda, kui ma tahan jne - ma olen vaba, palju palju vabam kui mõni teine. Mul on lihtsalt ürgsed ja primitiivsed igatsused ja teadlikkus neist on see, mis tapab loomulikkuse, milles need rahuldatud võiksid saada.

Seksuaalsus liigub lainetena. Olen musta Wintstoni pealt hallile üle läinud. Ma olen äärmusest tuuma poole tagasi liikunud ja mu puhtus on taastatud. Sedavõrd siiramad on kõik mu tunded, ent nagu negatiivselt, nii ka positiivselt on neil kalduvus tõusta ekstaatilisteks. Vahel on tunne, nagu mind polekski olemas: on ainult tunded, mida sisse on kallatud - vastavalt sellele, mis/kes mind ümbritseb. Aga siis ma ikka saan aru, kui tore on, et ma mõelda ka oskan, lisaks magic powerile emotsioonidesse sukelda. Sellisel määral, millisel ma tunda suudan, suudan ma tegelikult ka mõelda. I practice what I preach, kui räägin tundmise ja mõtlemise osakaalu võrdsesse tähtsusse.

Olen korduvalt kokku puutunud "feministlikult meelestatud"meestega. Need kokkupuuted on mu tugevalt kahtlema pannud meeste võimes naisi mõista, kuigi neile intellektuaalselt võib meeldida idee naise võrdväärsusest iseendaga. Avastasin end nädal tagasi ühe sellise eksponaadi peale karjuvalt (sest nii väljendan ma oma kõige tugevamaid tundeid nii kurbuses kui rõõmus): "Kuidas sa saad mõista seda, mis tunne on olla naine, kui sul on munn jalgevahel? Ainult naine saab olla feminist, sest ainult naine teab, mis tunne on olla naine!"
Mehe perspektiiv (ma ei kaldu siinkohal konservatiivsetesse soostereotüüpidesse, võtkem seda kui abstrahheeritud energiat, nii naises kui mehes on kumbagi liiki energiat) on ratsionaalne, naise oma emotsionaalne. Mida postfeminist minus öelda tahab, on et mees- ja naisenergia, kui mõtlemis- ja tundmisvõime, on mõlemil sooesindajal olemas ning samaväärselt oluline. Seetõttu ongi sooraam sekundaarne, nagu Rootsi ühiskonnas. Intiimteadus kinnitab, et mida fikseeritum on meheks- või naiseksolemiserollis viibimine, seda raskem on kummalgi ühest neist äärmustest viibijatest teineteise mõistmiseni jõuda. Globaalpoliitilise allegooriana toob see näite Läänest kui mehest ja Idast kui naisest. Nii Lääs, nagu meeski, suutis/suudab Ida vaadelda ainult selle pilguga, millega ta vaatab iseennast, mõõta teda, nagu mõõdab iseennast, peab ta leppima, et selliste võtetega ei saa kunagi mõistma teist sellena, mis ta on, sest viimane on midagi muud temast endast ning vajab egovälist hinnangutevaba pilku. Ent mehele on ego tähtsam kui naisele, kes on aastatuhandeid pidanud egost liigi säilimise eesmärgil üle vaatama. Ja mida siit järeldada? Las ma olen mehelikult ülbe, nagu mulle kombeks: naine on mehest suurem inimene.

Inimesed austavad mind ainult sellepärast, et ma pean iseendast lugu, mitte sellepärast, et nad aru saaksid, kui androgüünne ma olen. Nad peavad minust lugu kui inimesest. Ja ma tahan, et kõik inimesed tunneksid, et iseendaks jäämine on hea olemine.
Ja rohkem ma ei ütle, sest koolitöö jaoks peab ka jääma - ma vihkan enese mõtete kordamist, sest samal aja kui ma kordan, võiksin ju selle asemel midagi uut teada saada. Aga nii palju ütlen ma küll, et intiimsus on seksi üle mänginud ja see mälestus on palju kirgastavam kui kire pime toorus. Võtnud omale eesmärgiks seksi täielikult unustada, hakkan ma mõistma Neitsi Maarja fenomeni väljaspool selle pateetilist tähendusvälja. Kummardama kipuvad need, kel midagi kadunud on.