Seksuaalsus liigub lainetena. Olen musta Wintstoni pealt hallile üle läinud. Ma olen äärmusest tuuma poole tagasi liikunud ja mu puhtus on taastatud. Sedavõrd siiramad on kõik mu tunded, ent nagu negatiivselt, nii ka positiivselt on neil kalduvus tõusta ekstaatilisteks. Vahel on tunne, nagu mind polekski olemas: on ainult tunded, mida sisse on kallatud - vastavalt sellele, mis/kes mind ümbritseb. Aga siis ma ikka saan aru, kui tore on, et ma mõelda ka oskan, lisaks magic powerile emotsioonidesse sukelda. Sellisel määral, millisel ma tunda suudan, suudan ma tegelikult ka mõelda. I practice what I preach, kui räägin tundmise ja mõtlemise osakaalu võrdsesse tähtsusse.

Olen korduvalt kokku puutunud "feministlikult meelestatud"meestega. Need kokkupuuted on mu tugevalt kahtlema pannud meeste võimes naisi mõista, kuigi neile intellektuaalselt võib meeldida idee naise võrdväärsusest iseendaga. Avastasin end nädal tagasi ühe sellise eksponaadi peale karjuvalt (sest nii väljendan ma oma kõige tugevamaid tundeid nii kurbuses kui rõõmus): "Kuidas sa saad mõista seda, mis tunne on olla naine, kui sul on munn jalgevahel? Ainult naine saab olla feminist, sest ainult naine teab, mis tunne on olla naine!"
Mehe perspektiiv (ma ei kaldu siinkohal konservatiivsetesse soostereotüüpidesse, võtkem seda kui abstrahheeritud energiat, nii naises kui mehes on kumbagi liiki energiat) on ratsionaalne, naise oma emotsionaalne. Mida postfeminist minus öelda tahab, on et mees- ja naisenergia, kui mõtlemis- ja tundmisvõime, on mõlemil sooesindajal olemas ning samaväärselt oluline. Seetõttu ongi sooraam sekundaarne, nagu Rootsi ühiskonnas. Intiimteadus kinnitab, et mida fikseeritum on meheks- või naiseksolemiserollis viibimine, seda raskem on kummalgi ühest neist äärmustest viibijatest teineteise mõistmiseni jõuda. Globaalpoliitilise allegooriana toob see näite Läänest kui mehest ja Idast kui naisest. Nii Lääs, nagu meeski, suutis/suudab Ida vaadelda ainult selle pilguga, millega ta vaatab iseennast, mõõta teda, nagu mõõdab iseennast, peab ta leppima, et selliste võtetega ei saa kunagi mõistma teist sellena, mis ta on, sest viimane on midagi muud temast endast ning vajab egovälist hinnangutevaba pilku. Ent mehele on ego tähtsam kui naisele, kes on aastatuhandeid pidanud egost liigi säilimise eesmärgil üle vaatama. Ja mida siit järeldada? Las ma olen mehelikult ülbe, nagu mulle kombeks: naine on mehest suurem inimene.

Inimesed austavad mind ainult sellepärast, et ma pean iseendast lugu, mitte sellepärast, et nad aru saaksid, kui androgüünne ma olen. Nad peavad minust lugu kui inimesest. Ja ma tahan, et kõik inimesed tunneksid, et iseendaks jäämine on hea olemine.
Ja rohkem ma ei ütle, sest koolitöö jaoks peab ka jääma - ma vihkan enese mõtete kordamist, sest samal aja kui ma kordan, võiksin ju selle asemel midagi uut teada saada. Aga nii palju ütlen ma küll, et intiimsus on seksi üle mänginud ja see mälestus on palju kirgastavam kui kire pime toorus. Võtnud omale eesmärgiks seksi täielikult unustada, hakkan ma mõistma Neitsi Maarja fenomeni väljaspool selle pateetilist tähendusvälja. Kummardama kipuvad need, kel midagi kadunud on.