tavalised piinad

Ma ei ole tegelikult ikka veel täielikult suutnud leppida oma elu ebatavalisusega. Jah, ma võtan juba telepaatilist suhtlust iseenesestmõistetavana, aga miski mu sees ootab ikka veel, et mind päästetaks mingisugusesse lihtsamasse normaalsusesse, mingisse tavalisusesse, kus kõik ei oleks nii tihedalt märgiline. Aga kuidas ma saan seda oodata, kui kogu mu tajumisväli on juba nii teravaks ihutud, et ma isegi enesele pole midagi muud kui märgitöötlusmehanism? Mu intuitsioon ja haistmine pigem progresseeruvad oma arengus pärast igat äratundmiskokkupuudet, kui regresseeruvad. Mul ei ole enam mingit pääseteed tagasi normaalsusesse, aga miks mul sellega nii raske leppida on? See ongi jälle üksinduse kuri vaim?

Ja mida kuradit ma nendest meestest unistan. Nad on ju KÕIK poisikesed. Vist pole minus taluvust enam nii palju plikakest mängida, et lootus nendega lähedaseks saada kuhugi jõuaks. See plika minu sees ei sure samamoodi nagu meheski ei sure poisike, aga mu keha elab minust sõltumatult läbi kogu eelnevat inimevolutsiooni ja see käib paralleelselt koos võimuintellektuaalsusega.  Ma mõtlen palju ja ma tunnen palju, olen korraga mees ja korraga naine. Kuhu siia veel keegi teine peale sõbra üldse saaks mahtuda? Valemina on ju kõik parlanksis.  Ja hing ongi tegelikult haruharva rahul. Kui ta oleks rohkem rahul ei liiguks minus ju miski enam edasi.
Küsimus ei ole, kuhu edasi - välju, mida läbida on küllaldaselt. Mida ma selle kõige juures tahaksin säilitada ilmselt on oma inimlikkus. Ma olen astunud intiimsuest rääkima kultuurilise fenomenoloogia raames, mis lõhub mu enda vahetu kogemuse intiimsusest miljoniks teaduslikuks killuks. Vist polegi enam vahet, kas see on kaitsereaktsioon oma üksindusele või põhjendus üldinimlikule üksindusele - see teeb niikuinii sama välja, sest polaarsused räägivad alati samast asjast, tehes seda lihtsalt vastupidiste sõnadega.

Mnjah, olen ju alati olnud varaküps, aga soovituse peale endast 20 aastat vanemale mehele minna, olen ma siiski jahmunud. Kuigi ratsionaalselt, jah, ega seal muud varianti ei ole - kui  ma tahan endaga intellektuaalselt ja emotsionaalselt sama küpse inimesega aega veeta. Aga ikka sitaks nilbe on mõelda oma isaga käimisest. Väga faking sitaks nilbe. Ja lõpuks peaks ma ta ikka maha jätma ju, sest need praegu kümme aastat vanemad tüübid saavad siis normaalseks ja on veel elastse kehaga ka.
Ja lesbivärgiga on lõplikult putsis, sest minu puhul taandub see vist ikka ainult emafiguurmustrisse, millest mul on jumalast kopp ees. Mulle ei meeldi nuga selgalöövad tütred üldse.

Ma peaksin olema rahul sellega, mis mul on, sest seda on palju. Mul ei ole probleeme, keegi ei ole suremas, keegi ei sega mind, ma saan täielikult pühenduda oma mõttetööle ja sellest välja astuda, kui ma tahan jne - ma olen vaba, palju palju vabam kui mõni teine. Mul on lihtsalt ürgsed ja primitiivsed igatsused ja teadlikkus neist on see, mis tapab loomulikkuse, milles need rahuldatud võiksid saada.