Praegu just sain aru, mis toimub. Terve nädalavahetus on täidetud naiste kannatustega, mida ma kõrvaltvaatajana pealt olen sunnitud nägema. Jumal tõesti loeb mu blogi, sest ta loob mulle ülesandeid vastavalt sellele, kuhu ma ise oma peas jõudnud olen. Mida tähendab armastada selle kõige üleüldisemas tähenduses? See tähendab armastada ka teda, kes on sust lollim. Halastamine ilma hinnanguta. Ja eilne oli ilmekas tõestus kannatuse ja kannatlikkuse kattuvusest. See käib nii: istud, kuulad ja vaatad targematele otsa.
Mul hakkab tekkima kahtlus, et inimesed, kes on akadeemiliselt väga pädevad, on üldjuhul psühhopaadid, kes ei saa iseenda hindamisega hakkama, seega on alati koolis kõige paremad, et kuskilt tähelepanu saada. Ma ise olen ka igast haigeid asju teinud tähelepanu saamiseks ega väida absoluutselt, et mu hinnangud oleksid objektiivsed, aga elukogemus hakkab jälle mustrile rõhuma. Olen algusest peale haridussüsteemi suhtes umbusklik olnud. Ja ses suhtes ma usun, et psühhopaadil ongi suurem infotöötlusvõime ja fantaasia, sest muidu ta ei suudaks igast haiget sitta genereerida. Ainult emotsioonide adekvaatse analüüsivõime puudumine teeb taolisest intelligendist sotsiaalselt ebapädeva psühhi. Aga äkki orgaaniline tasakaal seal masinavärgi vahel vedelebki? Sest kas on süsteemi, mis päriselt hoolib inimese hingest? Kõik loevad numbreid ju.
Ma arvan, et varsti ma hakkan pidama vaikuse maratone. Nii hea on vait olla, kui inimesed end lolliks teevad. Pole mingit isu neile kaasa elada või neid õhutada, aga kannatlikkuse trenn on hea. Alguses paneb kannatama, aga olen täesti veendunud, et lõpuks võidab ikkagi kannatlikkus. Vaata: kannatus on isegi lühem sõna kui kannatlikkus. Kannatus annab negatiivse hinnangu, aga kannatlikkus on emalikult hell. Aga et mu süda on nii hell väiksest peale, siis olen ma saanud palju ülelastud, ja see on mind lolle kartma pannud. Tegelt on point selles, et ühelgi lollil ei saa mu üle võimu olla. Headus on targem kui lollus, sest see laseb enne rumalusel rääkida, vajamata pidada end temast tähtsamaks. Sest headusest ju paremaks ei lähe. Üle võlli on vaja minna ainult selleks, et sealt sama kiire hooga tagasi tulla. Ilgelt roopima ajab. Aga lastele väga meeldib samu asju korrata, seega kuigi nad enne kiikumaminemist on oksendamist üle võlli kiikumisest kogenud, unustavad nad selle ebameeldivuse enne uuesti kiikumist täielikult. Narkootikumide pilastamine emotsionaalse ebakindluse vähendamiseks toimib täpselt sama skeemiga. Kogu sapp oksendadakse välja vahetult peale liiga pikaks veninud triipe. Miks keegi peaks lohutama last, kes ei õpi oma vigadest?
Emotsionaalne tähelepanupuudus lapsepõlves (kui ei hoolitud lapse tunnetest tema elusse puutuvate otsuste langetamisel) elatakse täiskasvanueas välja lähisuhetes - seda hullemini, mida lähedasemad ollakse. Psühhopaat peab olema täiesti kindel, et vastane on saavutanud täieliku emotsionaalse avatuse ja hakkab aju nussima just sel hetkel. Üldiselt on see välk selgest taevast. Sest "inimene oli nii mõistliku jutuga". Sellepärast institutsioonid ongi putsis, et jutt peab ainult mõistlik olema. Juhtuvad ka ennenägematud asjad! Ja need juhtuvad sellepärast, et usutakse ka mittemateriaalset samavõrd nagu materiaalsetki. Mida rohkem kellessegi/millessegi usutakse, seda võimsam ta/see on.
VALI JUMAL TEAB MIDA!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar