TASAKAAL

You captured my heart, you're the key to my life
A vision of our love, that made me survive
Regaining the mood, that we're in, it's so real
It's time to move up, and to face what I feel

Tonight with my spirits, the one that you call
I'm ready to stand up, and ready to fall
I can't find a way, so attracted by you
Let me be your girl, and I'll be so true

Ma ei tea, mitu korda ma täna suureks olen kasvanud. See algas juba unenäos vist. Olin kuskil välismaal, võib-olla Itaalias või Prantsusmaal ja võtsin midagi vastu.. Uskumatu, kuidas ma võin ühe päeva jooksul käia taevast põrgusse, ajendatuna nii enda kindlatest südametundest kui koolitöödest. Ma olen emotsionaalne multimiljonär. Intellektuaalselt on muidugi kõvasti arenemisruumi, aga õnneks seda tööd saab ilma kehata ka edasi teha.

Tallinna perekond on kirgede tormist läbi raputatud. Ma tänan jumalat, et lõpuks ometi on mu teiste valu läbi oma keha läbimise võimel täielikult õigustatud eesmärk, sest esimest korda elus osatakse seda hinnata. Ja ma pole kunagi kelleltki seda osanud  isegi eeldada, samamoodi nagu ma ei ole seda võimet sellisel moel tunda valinud. Ma elan teisi inimesi FÜÜSILISELT läbi. Ma ei saa mitte kunagi normaalseks, ma pole kunagi normaalne olnudki. Ja mitte keegi ei hakka mind sellepärast enam vägistama, mitte kunagi! Nüüd ma alles saan õitseda, olla täielikult oma potentsiaali vääriliselt, sest ma ei pea kogu oma aega raiskama enesele selgitamisele. Mis on üldse sõnad? VÕIMALUSED midagi tähendada. Tõeline tähendus materialiseerub vaimu jõul. Sõna on illustratsioon usule, mis on kasvanud ellujäämisest. Minu elu on minu religioon, ma olen siin kõik rituaalid ise välja mõelnud, ise oma kannatused kannatanud ja võitlused võidelnud. Ja ma saan kohe aru, kui keegi tahab au omale võtta. Aga teate, sitarotid, kukkuge ise oma pasa sisse ja hakake end ise kasvatama. See et ma tahan, ei tähenda, et ma pean kellegi ema olema. Armastus on vabatahtlik, seda ei kerjata. 
Aga mul on üks plaan küll, kuidas maailma armasust paremini mõistma panna. Ja seda ma ütlen, et ükski süsteem ei saa mind nussima hakata, sest mul on vaja oma elutööd teha. Selleks ma sündisin siia ühiskonda just sellel ajal ja sattusin just nende inimeste juurde, kelle juurde ma pidin sattuma. See ei saanudki kuidagi teisiti minna. Ma jaatan kogu oma elukäiku totaalselt, see on toonud mind sinnamaale, kus ma näen ja tunnen ära märke mis jutustavad mulle seda, mida ma pean teadma.

Aga sina elad minevikus, kui mina elan tulevikus. Sinu õrnus laseb mul tunda iseendas ära õrnust, millele ma kunagi otsa ei julenud vaadata, sest ilu, mis on sinus on nii sarnane minu omaga. Ma pidin nägema sind, et sellest aru saada ja see ära tunda. Nüüd julgen ma palju rohkem, sest sa lihvid mind tegemata ühtki liigutust. Ja kui minust saab briljant, siis võtad sa mu kõikide teiste seast ja viid ära - sinna, kus ma alati olla olen tahtnud. 

Saan homme kokku poistega, keda pole ammu näinud. Nad isegi kirjutasid mulle, et tunnevad puudust. Mulle on alati meeldinud nendega pargis istuda ja suitsu teha. See on nii aus ja võrdne, sest see on tõeline sõprus: ei eelda mitte midagi, on alati olemas ja jagab kõike, mis kaasas.
Milline lohutus mulle, et seks on kadunud. Midagi ei hõõru ega rõhu enam. Revolutsioon on edukalt läbi viidud. Füüsiline maailm on nüüd jälle mäng, milles võib uuesti iga kell tantsima hakata. 


Ma pean endale tunnistama, et ei tohi oma parimate omaduste väljaarendamist lasta pärssida välise maailma idiootsuste pärast. Teiste inimeste rikutus ei puutu minusse. Mu tundlikkus on mu pärisosa ja sellel on siin elus kindel eesmärk, ma pean seda usaldama. Tänu sellele on juhtunud mu elus kõige õigemad asjad. Mida enam ma lasen sel õrnusel välja kujuneda, seda paremini see mind - ja kogu inimkonda! - teenib. Mu võimed on mu väärtus, mina olen iseenda tunnete indikaator, ülejäänu on vaid reflektsioon hinge seisundist.
Mina ei tea, kuidas inimesed suudavad seda paska uskuda, mida nad iga päev ajalehest loevad, ma ei ole sellest kunagi aru saanud. Ja olla ilma igasuguse usuta on ikkagi puhtam olnud kui see sitt seal. Aga noh, igaühel oma huvid. Ilmselt üks kannatlikkuse õppetunde jälle: kuulata, kuidas mehed omavahel poliitikast räägivad. Naljakas on ka see, et iga kord kui ma isegi proovin kellegi käest midagi poliitika kohta teada saada, ja me vestleme, siis ma unustan kõik kohe ära. Raha ja poliitika on kaks asja millest mul ikka sügavalt ükskõik on, pole midagi parata. Aga päris nii see ei ole, et materiaalne maailm mind üldse ei huvita. Ma oskan väga asjadest lugu pidada.

Ma lasen endal tasakaaluks ratsionaalsele maailmale kümmelda oma tunnete vannides, kui kell on juba liiga palju, et seletada maailmale järjekordselt lahti mõnd rida mis mu enese jaoks on ammu läbituntud. Siia panen ma oma oleviku, kus asub mu hing, et keegi, kes isegi aru ei saa et hing temagi sees on, seda ehk võib-olla kunagi lugema võiks sattuda. Aeg ei ole vaid et tegelda tühjusega, mis argipäevas on vaakum imemaks üht olemist teisesse, vaid et olla ka vahelduseks iseendaga. Sest sellest seltskonnast peaks eelkõige lugu õppima pidama, et tõmmata enda juurde ligi kedagi, kellele ei pea selgitama miks. 

Ja nüüd ma juba irvitan sellele eksamisessioonistressile, sest ebaõnnestumise kontseptsioongi on mu elus ajalugu. See institutsioon vajab mind rohkem kui mina teda, aga muidugi - meie suhte pikaajaliseks jätkumiseks olen ma tema suhtes siiski väga lugupidav, eal teda alahindav, ausalt. Aga hea (tulevane) professor on oma eripäradega, ta ei ole poolfabrikaat, vaid seavere ja vabapidamise kanade sita väetatisega kasvataud köögiviljadega gurmee, mis ei tee lihtsalt kõhtu täis, vaid on ka kogu loodust arvessevõtvalt õiglane. Ma ei pea siinkohal meelde tuletama, kes on loodus.