Mul oli üks väga ebameeldiv rühmatöö kogemus hiljuti. Mulle inimesed üldiselt ei meeldi, aga kui keegi meeldib, siis väga. Siis ma olen suhtes. Ja ma olen ülilojaalne. Kui sa mu sõpra solvad, siis sa solvad mind. Minu sõbrad on mu pere. Ei ässita inimesi üksteise vastu, ei armukadetse, ei hoora tähelepanu järele. Ei käitu ebaviisakalt. 

Eks sellepärast see hea muusika autos mängiski, et meie viimased sõidud oleksid head. Sest selleks korraks need viimaseks jäidki. Ükski naine ei tule kunagi minu ja mu armastuse vahele, sest ma lihtsalt ei kepi inimesi, vaid ma armastan neid. Eriti, kui ma olen nendega maganud. Mu tuss on ainult minu oma, ma ei jaga seda enam mitte kellegi teise kui oma väljavalituga. Minu mees saab olema minu parim sõber, sest ta ei hoora mind. Ja mina ei hoora teda.

Ma ei taha ema olla, mul pole lapsi. Ma tahan lihtsalt hea inimene olla. Mina ei ole kellegi probleemi lahendus. See on märgiline, kui mina ei saa teistpoolt kunagi telefonist kätte, aga mind saab tema alati kätte. Ju siis ei olnud mul vaja nii palju.