Registreerisin end kevadsemestri ainetele. Võtsin vabaaainena 21. sajandi suundumused psühholoogias. Eksamitulemused on suures osas veel ilmumata, aga 30 EAP saamisest sõltub, kas ma saan järgmisel semestril toetust või mitte. Eksamisessioon lõppes kaks päeva ülevalolles viimase minutini essekirjutamisega, mis sai pigem mitte formaatimahtuvana valmis. Aga see oli muideks ka osa kontseptsioonist. Mingi liiga turvalist elu küll ei ela. Just maksin viimase rahaga arved ära. Poes käisin ka, aga kuigi annetusrahasid on mõnikümmend, siis ikkagi pigem harjutan end rangelt ostmaks ainult hädavajalikku, see on: nii et ära ei sureks. Peamiselt teravili ja piimatooted. Aga minimaalselt. Alati peaaegu nutan, kui pean toitu ära viskama. Palun vabadust sinna otsa.
Ma muideks arvan, et kogu maailm peaks nutma toitu ära visates. See on debiilne.

Otsustasin ära, et mu tunnihind on 100€. Ma olen siin niisama nõustanud küll, ja saanud vastutasuks armukadedust, mis iseenesest ongi selle hinna just selliseks teinud. Turul me oleme vennad ja õed, eksole. A ma ei jõua kõigi ihade kompenseerija olla ja samal ajal nälga surra. See ON ELU JA SURMA küsimus. Jõute omale kokki osta soti eest, siis 100 euri segamatut otseühendust hingesagedusega on isegi ODAV. Sest kokk on muuseas ka maailma kõige mõttetum ja ülehinnatum droog. Debiilid lähevad ikka brändi ohvriks. Mina selle raha eest vähemalt ei loo inimesele illusiooni, et ta oleks midagi, mida ta pole. Aga ma saan suunata inimest küsima iseenda käest küsimusi, mille vastused on samuti tema enda sees. Nagu litski: ta ajab kliendi kiima, aga pauk tuleb ju ikka ainult kliendi enda seest. Mina olen iseendast juba kõik maailmale tasuta ära andnud. Sellepärast ma üldse saangi kuskilt nii palju raha, et leiba ja piima osta. Veel olen elus.