Kui ma praegu pean valima, siis see valik ei oleks õige. Toetada kedagi, kes mind kahtlustab - üks asi on minu ego, mis intellektuaalselt saab aru kahtlustuse ebaadekvaatsusest, teine asi mu emotsionaalne osa: kas ma ei ole juba teinud kõik, luuüdini!, et olla aus?? Ja muidugi sinna otsa emaduse paradoks: mul on probleem naistega suhtlemisel, sest mu ema on mingil perioodil oma elus nii putsis olnud, et see on kujundanud ka minu suhtumise teistesse naistesse (külmavereliselt maha jätta, sest nad on psühhopaadid/mitte piisavalt head inimesed). Ja ma tean ise naisena, et mees tuleb alati enne teisi naisi. Aga naiste arenenud manipulatiivsus suudab end sokutada nii peenelt enne meest, et ma olen ennegi selle õnge läinud. Ja alles tükk aega hiljem aru saanud!
Muidugi pole kokkuvõttes küsimused inimlikkusest seotud naiste või meestega, aga maakeral elab vaimset elu väga väike hulk inimesi. Ja mina lõhun oma ego iga päev, et jõuda tõele inimlikkusest lähemale, ja kaikad mu kodarates on sootunnused ja seksuaalsus. Muidugi peab teist inimest igas olukorras aitama, aga kuidas teha seda nii, et ma ära ei sureks? Või ma peangi kellegi nimel ära surema, sest see on nii ette nähtud? Mitte keegi ei saa mulle neid vastuseid anda. Mitte keegi peale mu enda. Ja ma ei leida neid praegu, sest ma pole enne sellises olukorras olnud.

Jumaliku õiguse ainus poliitika on headus. Pistke putsi oma feminismid ja šovinismid. Keegi peksab mind öösiti unenägudes ja ma ei tea, kes või mis see on, aga keha on kange ja kätel on sinikad. Kas see on see sama meesenergia, mis mind ka selles reaalsuses sisse on piiranud? Kas ma tegin just poliitilise steitmendi? Vahepeal on mul tunne, et ma olen ainuke inimene, kes millestki aru saab. Teiselt poolt: see defineerib ka hullumeelsust. Aga kuna ma saan vastutada ainult iseenda eest, siis ei saa ma endale enam lubada siirast naiivsust, millega teise inimese lõkkesse lennata. Olen seda oma elus juba teinud. Idioot olin.
Ainus asi, mida ma saan teha, on olemas olla. Isegi oma väheste jõuraasudega.