Ma hõljun endiselt armastuse lainel. See on ainukene viis, kuidas ma kunagi olen elanud ja jääb ka ilmselt ainukeseks peamiseks. Läksin vahepeal jälle hulluks, aga noh - kirjanikel ikka juhtub. Selleks, et kuhugi kohale jõuda, peab ilmselt läbima nii kraavid, poriloigud kui lastemänguväljakud. Koju jõudes tuleb olla õnnelik elu üle - sest see pakub endas kõike. Elu ise on rikas.

Ja elus olla on rikas. Kuidas ma alustasin: kolm, ja saades tagasi selleks samaks, kes siis, avastan ma endas duaalsusest edasise minimalismi: peale musta ja valge on veel midagi, mille igaüks ise avastama peab. See ongi see müstika, mida inimesed minu puhul püüda üritavad. Nii Jumal kui inimene on lihtsamad kui me arvame. Küsimus on ainult pühendumuses. Millele ja milleks pühenduda?

Tõde on klišee, sest minagi, nagu mõni joodik, vang või liiderdaja - olen samamoodi lihtsalt üks elupõletajast luuletaja olnud - kes leidis oma elu pääsemise Jumala juurest. Ma sain uue võimaluse ning ma ei kavatse seda käest lasta. Iga väike võimalus, iga väiksemgi märk on vihje - ja kas ma pole enne seda imet mu ellujäämisest, ennegi vihjanud: ma lõpetan luuletamise siis, kui elu ise mu ümber luuleks muutub. Ja see ongi juhtunud! Miks see polekski pidanud?


Ja lihtsate asjadega on veel ka see, et kui neid ei märgata, siis tundub, nagu neid polekski. Suured asjad võtavad kogu ruumi ära - ja need suured asjad on lahendamata asjad. Lahendatud teemad ei võta ruumi ära ega tekita ebamugavust. Ja kui kellelgi on endaga ebamugav, siis tuleb küsida miks. See võib palju segadust tekitada. JA MA  AITAN ALATI KUI MA SAAN, AUSALT. MIND JÄTKUB KÕIGILE.

Kui ma just oma mehega koos ei ole. Ja seda ei tea ka keegi tegelikult, pole kunagi teadnud, kas ja kes mu mees on. Küll aga on mul palju sõpru, kes on mind väga palju aidanud. Nii selles, ühes teises kui ka tulevastes eludes.

Armastust ja rahu kõigile!