sõpruse mehaanika

Iga suhe on kahe inimese vaheline. Seda ei ole võimalik osta või müüa. Tundeid ei tooda kellelegi kandikul ja seda vähem on võimalik neid ka selliselt võtta. Tunne on loodusliku allikaga - see tähendab: maine. Aga tunde harimisel liigub see vertikaalselt - taeva poole, eemale gravitatsiooniga siduvast selgitusest.

Sõpruse vaheline tehing ei ole ratsionaalne diil, vaid emotsionaalne ausus. Väita, et inimene ei vaja lähedust teise inimesega on nagu väita, et on võimalik elada ilma südameta.

Ei truudusemurdmist ega truuks jäämist kumbagi ei saa südamelt nõuda. Kristlik paradigma jätab inimese mustvalgesse eristusse, mis on selge ja minimalistlik, ent on otseselt seotud Paradiisiga. Järeldusele, et Paradiis oma õndsuses on igav, jõudsin ma juba ammu - ja see on hea. See on palju parem koht kõigest sellest, mida ma juba kogenud olen. Et mu kõhklused ja võitlused on kestnud terve Vaikse nädala, millesse juhtis mind, nagu alati, mu enda süda, on mu võitlus olnud toores, ja nagu ikka: ainult minu enda sees. Ja kuigi, võib-olla vahelduseks esimest korda elus, on mu hinges viibinud kaasas keegi, keda sellisel täiesti mittemateriaalsel kujul varem eksisteerinud pole - mu elu armastus, mu armastus elu vastu - siis on tal täielik õigus mind veel üheks nädalaks ka enesest üksi jätta, sest minu ausus on talle tundmatul moel jõhker olnud. Ent see on minu puhas olemise viis. See on alati olnud mu sündimise pärisosa ning ka tänagi on see kehtestanud end osana algallikast.

Ma loodan sügavalt, et ei ole enam ühelegi esivanemale kummaltki poolt midagi võlgu, sest ma ei ole süüdi needustes, mida on meile kaasa pannud minevik. Ma tean, et minu eesmärk on tulevikku valgustada. Ja ma mäletan sedagi ülimalt hästi, et kogu valgus sai alguse mu enda vastutuse võtmisega oma tegude eest. Ise enda eest seismisega. Keegi ei nõuagi minult enam midagi, ma tean: sest olen otsustanud. Ma ei võitle kellegi teise võitlusi, ma ei tõesta kellelegi teisele kui endale. Mu valik on alati armastus: ma poleks ju muidu sündinud, kui poleks isa püüdlikku luulet ja ema unistavaid soove. Kui poleks olnud veendumust pääsemisest ja abi armastusest. See teadmine ei kao minust kuhugi, ent - ristimata nagu ma olen - ja mida koomamale see nädal end tõmbab, seda kaugemale jääb minust jumal, kes räägib minuga läbi mehe. Olen oma esivanematele austust avaldanud ning nüüd on aeg mul nad sellisesse rahusse jättagi. Oma ülesannete eest ei pääse meist ju keegi. Ma tean nüüd, et Jumalaga on lihtsam. Seda see kõik mulle õpetaski.

Ja see tüdruk-ingel sealt bussist, kes mind novembris vaatas: nüüd ma saan aru, mida ta ütles.
"Miks sa oma tööd ei tee?"