seiklusi elust

Ma pole üldse piisavalt kirjutanud oma ajast pärismaailmas - seal, kus jalad kõnnivad ja keha liigub, seal, kus teod ja mõtted üksteisest läbi põimuvad. Kristliku valgustuse taustal, kui ma võin omale sellist keelekasutust lubada, olen ma muidugi armunud olnud. Ei saaks öelda, et ma enam pole, sest see on minusse sissekodeeritud, aga mu käitumine ja mõtlemine on nüüdseks saavutanud sellise taseme, kus ma end ise jälle olen sotsiaalsest kontekstist välja lõiganud. Kui nüüd järele mõelda, siis Tartu kirjutamisperiood oli üsna sarnane, aga kuidagi lihtsam oli pärast proosaga kuhugimaale jõudmist vanalinna minna ja kellegagi õlut juua. Alati leidus tuttavaid. Miks ma seda sama Tallinnas pole teinud? Miks ma muutun koha järgi kus ma olen? Ellujäämisinstinkt. Kas ma ise pole siis piisavalt väljakujunenud, et  võtan ümbritsevat reaalsust määravamana kui mu enda käitumismustrid? See on samasugune probleemipüstitus nagu sõda tunnete ja mõtete vahel: kumb juhib ja kes peale jääb ja millal ja miks jne. Igatahes, siin ma olen, sõitnud oma mõistusega kõigil lõbustuspargis olevate karussellide peal, omamata enam peaaegu millegi suhtes mingit arvamust või tunnet peale Jumala ja armastuse. Ka veri on küsitavaks muutunud, aga selle kaudu mõistan ma elu ja saatuslikkuse kontseptsiooni kui filosoofilist kunstiteost. Aga nüüd asja juurde ka.

Kirjutamisperiood tähendab lugemisperioodi taandunud olekut ja see kapseldab mind veelgi enam reaalsusesse, mida ma ise endale loon. Viimaste kogemuste põhjal on inimestel minu suhtes samasugune vastureaktsioon nagu minu kirjutamisüksindus seda taotleb, aga selle vahega, et inimestel justkui ei näi enam minusse usku olevat. Kõik on mu madalseisudest tüdinud ning tundub isegi, et võib-olla on seal peidus isegi mingi tülgastus. Aga ma võin vabalt ka seda väites paranoiline olla, sest ma tõesti suhtlen väga vähe. Ja kuigi ma igatsen üht konkreetset inimest väga, siis on saatus(!?) teinud just niimoodi, et just teda pole mul võimalik iseenesestmõistetavusega, nagu ma võiksin suhelda ükskõik, kelle teisega, näha võimalik. Ja asi pole selles, et ma peaksin kõik tegema tema nimel, vaid et ma ei olegi väga huvitatud üldse kellestki teisest. Ilmselgelt on mu armumine kohati kaldunud ka obsessiivsusesse, sest ma ei oska lihtsalt muudmoodi endale seletada, kuidas ma psühhiaatriakliiniku akuutosakonda sattusin. Einoh, need on päevad, mida mäletada. Õõnsaks teeb mind ainult teadmine, et ma sattusin sinna paljuski ainult seetõttu, et mu isa ei olnud nõus minuga hingest rääkima. Aga tulemus - despite posttraumaatiline stress - VISA HING. Ma õppisin uuesti hingamist, jalutamist, söömist ja magamist, sest kontekst, kuhu ma armumisel end visata lasin, täiesti süüdimatus naiivsuses, nagu alati, hõljus mateeriat lahtilogistavas ohtlikkuses. Aga mul on ikkagist natuke kahju, et mu haiglasseminemiseelses naeratavas rahus isa mind ei mõistnud. Sellele mõtlemine teeb mind tõsiselt kurvaks. Kuidas ta ometi aru ei saa, et on andnud elu millelegi nii imelisele nagu ma end tunnen? Ja kui ma selliseid asju väidan, siis ei ole see upsakus, vaid pigem järjekordne ellujäämisinstinkt, sest kui ma oleksin liigtõsiselt võtnud kogu seda sappi, mis viimasel ajal mu ümber keeb, siis oleksin ma juba surnud. Kõigil inimestel on iseendaga piisavalt palju tegemist, ja ma ei saa aru, miks on vaja minu pärast nii palju muretseda. Kuigi ma mõistan, et see on armastuse üks külgedest. Aga ma ütlen ausalt kohe kõige põhilisema: ma ei kavatse end ära tappa. Mul ei ole üldse seda isu enam. Ja isegi autoteed jälgin väga hoolikalt. Päris nälga ka pole siiamaani jäänud, sest midagi süüa leian ikka. Lihsalt ära ei tohi unustada söömist.

Et üldse oma eluga edasi minna pean ma omale tunnistama kirjutamise kui pihtimise vajalikkust. Ma ei oska teemadest (armastus on korraga nii objekt kui subjekt) lahti lasta. Või kui ma seda suudan, siis on see protsess väga järk-järguline ja aeglane, ent oma toimumises alati väga teadvustatud. Nagu on leinafaasid, nii on ka temaatilisus mu elus. Ainult väga pikad sõprussuhted (aastakümnetepikkused) ei oma enam mingit järgulisust, sest sellistes suhetes on  i  s e e n d a s t mõistetavus. Hullumeelseks olen ma muutunud ainult siis, kui tunded üle mõistuse on peksnud, aga armumine J.-sse on avanud minus mingisuguse uue küpsuse. Ta ütleb, et ei mõju mulle hästi, aga kuidas ma siis sellise rahu endast olen leidnud, kui ta hästi ei mõju? See on valikute küsimus - kuidas me laseme teemadel endale mõjuda. Ja kas üldse. Mul on armumisele väga raske vastu panna, ent olen õppinud end taltsutama. Olla iseenda mõtetega üksi ja sellega toime tulla on minu meelest hingehügieeni üks alustalasid. Ma olen alati tunduvalt meeldivam inimene, kui olen puhanud ja saanud omaette olla. Siis on mul, mida jagada. Ja praegu ma mõistan, et kogu see aeg pärast kliinikust väljumist olen ma ikkagi veel tegelenud selle kogemuse üleelamisega, kandes kaasas päriselt teiste patsientide peegeldusi iseendas. See paranoia on mulle võõras, aga ometi see kummitab. Sellele õpin ma praegu ei ütlema, nagu treeniksin koera. Kogu see värk on vaja läbi seedida. Aga luulud ka, sest see on vabse kõva värk fantasy küte. Ent nendele mõtleminegi tegelikult väsitab mind ja ma ei tea, kas peaksin sellest üldse kirjutama..

No olgu. Kusagilt käis kunagi läbi, et keegi rääkis: üks mees olevat korraldanud oma kallimale sajala abieluettepaneku niimoodi, et naine seda ei teanud, kutsudes kokku kõik tema tuttavad, ühesõnaga - korraldanud oma tollase (veel!) sõbranna selja taga maailma kõige romantilisema üllatuse. Ma ei tea, mitmendal päeval akuutosakonnas olles hakkas see jutt minus elama. Ma olin veendunud, et haigla talveaias on J mulle midagi sellist korraldanud. Ent akuutosakond tähendab, et sealt ei saa välja käima ilma arsti loata. Kui arst minu juurde tuli just selle loo mu peas käimasolemise ajal ja ma seda talle kirjeldasin, küsis ta, kas mu luulud on ka praegu aktiivsed ja ma ütlesin ei. Sest reaalsus - mõtlemine ja tundmine - keerasid mul seal haiglas olles totaalselt tagurpidi. Ja kellele on mõtet üldse rääkida, appi ma olen nii tundlik nagu Selgeltnägijate tuleproov, sest kes fucking usub mingit kuradi luuletajat, kes on hullumajja sattunud ainult seetõttu, et ta isa ei oska hingest rääkida. KES FUCKING USUB? See on totaalse üksinduse kogemus. Ja muidugi oleksin ma pidanud uskuma end ise. Ja muidugi oleksin ma pidanud uskuma oma armastusse J vastu. Aga mu eituse peale määrati mulle hoopis sundravi. Ehk tahtest sõltumatu ravi. Sellega ma praegu tegelengi: ravin iseennast. Igal juhul on inimestega koos olemine praegu nagu liugu laskmine ja mul pole enam kogu möödunust öelda mitte midagi, millel oleks hinnangut või mille analüüsist sünniks midagi, mida ma juba ei teaks. Praegu on aeg vaadata kogu mu elus toimuvatele sündmustele üle õla - ja ilmselt ei paista sealtki midagi päris selgena - kulub veel rohkem, et see kõik täielikult settiks. Aga mida ma sinnamaanu teen?
Hingan, söön, jalutan. Mäletan, et ma suudan kõike, mida ma tahan. Tunnen, et suudan luua ükskõik, mida ma tahan. Hakkan uuesti iseendasse uskuma, et ma poleks teiste suhtes, kes mind ümbritsevad paranoiline. Ja ma pean endale juurutamata seda peamist: teine inimene on minust sõltumatult ka teine inimene. Ma ei pea kogu teise olemust iseendasse imema, kuigi ma olen selleks võimeline, ja see ei tähenda, et ma ei peaks lugu pidama tundlikkusest. Paratamatus on see, et me siiski oleme need, kes me oleme. Ja tõenäoliselt ei vähene ega kao mu võime teiseksmuutumisest kunagi.

Sellise tundlikkusega tuleb elama harjuda, ja ma ikka veel harjutan. Inimestena oleme võrdväärselt ebaadekvaatsed reaalsust hindama, aga läbi armastamise on see lihtne. Ja selle abieluluulu lõpetuseks: ma ise ütlesin talle kunagi, et tahaksin temaga abielluda. Ma ei tea, kas see oli tollase pohmelli ülereaktsioon või järjekordne kirehoog, aga ma olen teda alati imetlenud ega üldsegi aru saanud, mille pärast otseselt. See peab olema hing - sest see on ainus asi, mida ma tajun selgemini kui midagi materiaalselt välist. Ilmselt on need maailma kõige õrnemad silmad. Ja näevad ka päris selgesti..