Tõele au andes olen ma inimsuhete katalüsaator - suutmata inimestest lahti lasta ega nendega tõeliselt kohal olla. Võib see olla minu haigluse põhituum? Ilmselt küll. Ent ma ei vaja enam meeleheidet, mis sunnib mind liikuma, vaid rahu. Tallinn oma tuulisuses on ärev ning kahjuks olen ma taolist ärevust ka Tartusse toonud, mille nüüd mahendada proovin. Ilm sõltub iseendast, täpselt nagu mu otsused sõltuvad minu enda mõistusest. On suurvaime, kellega tutvunud raamatutest, kel on mu üle võim - sest ideed kannavad edasi olemasolemise mõtestamisel - ent on ka ideetus, mis põimib end stabiilsusega nagu puu oma varjuga. Las mul olla vead ja head, sõbrad - ja kui tõesti kellelgi on vaja - vaenlased.. sest ega elust ei ole võimalik põgeneda, seda ma tean. Elu on alati: nii kehaga kui kehata.
Kuidas ma edasi tahan elada? Ikkagi rahus, nii et keegi mu ümbritsevatest inimestest ei peaks minu tujuhoogude tõttu kannatama. Ma oled otsustanud olla hea, just nii nagu mu sõbrad - kes on mind nii palju aidanud. Nende pärast tahan ma oma mõistuse juurde jääda. Ma tean ju, et kui mina olen korras, on ka neil parem. Et minust ei sõltu kogu maailma ilm, on selge. Jumal on abistaja, mitte mu pattude korvaja.
Teelise otsing on alati kodu. Mind juhib mu süda, mille kompassiks on mõistus. Järgnen iseendale. Ainult siis jõuan kohale, kui usun.
Kui kaua läheb aega
et uskuda
sõprust
midagi muud, kas julgesin soovida?
Ilmselt oli see luul
aga kollaseid roose ma mäletan
kas polnud see kimp
millegi lihtsa algus
millel pole köidikuid
pole piire, aga on okkad
Päris vabadus
tulla, minna, olla..
proovida teineteist hoida
nagu hoidnud oleme juba varem
aga rohkem
aega laenata teineteisele
aega leida
et näha teineteist
Teineteist tunda
on luua ausamba
millele alati
olla võib kindel
Sild on kõrval sel sambal
millele istume koos
nii muuseas
nagu alati
trammidel nii Iha kui Igavus
Paar on kaks inimest
nende tähendus on endi teada
eraldus on üksindus
milleks see nii kaua on kestnud?
Heitlikud me kummagi meeled on olnud
liiga palju tahtnud saavutada korraga?
Lihtsalt kohtuda pole ju palju
pole võimalik mõelda üle ristmike
mida elu meil ette määrab
Siis lähengi üksinda armastuse varjus
ja mäletan kõike kaunist
mille seast valida ei suutnud
sest samavõrd hea tundub kõik
Südame sees on veel teinegi süda
ja temaks nimetataks hing
kes otsib ja eksib ja kaob
et taas tulla ja joosta ja tunda
Hinge kaudu vaid saab jõuda lähedale teisele hingele. Me oleme elus, see on kindel, ja ilmselt olulisem kõigest. Kas teineteisele järelejooksmisest vabanenult võiks me kohtuda loomulikumalt kui jubakirjutatud paaris paralleelis.. Paarsus on kohtumine. Miks ma ise sellest siis nii distantseeritult mõtlen? Sest me pole teineteist piisavalt puudutanud. Sellest jääbki inimene kaugeks. Pean ise tagasi elule tulema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar