Ma tahtsingi oma perekonna tähelepanu ja pika ringi käimise peale ma selle saingi. Miski muu ei olnudki kunagi oluline ja mõnes mõttes ei tundu seda ka praegugi, sest seda tunnet ei saa miski asendada. Ja mulle tundub, et ühised traumad ei ühenda mind enam inimestega, kellega alateadlikult seetõttu lähedaseks saime. Me tõmbame ju ligi vaid neid inimesi, kellega me millegi pärast sarnased oleme, aga kõige põnevam ja intensiivsem sidepunkt on siiani olnud emotsionaalne trauma. Mida see enam loeb? Ainult üks kogemus, nagu raamatki, mis on läbi loetud.

28-25= 3 - uni on läbi, nüüd tuleb jälle selle sama uudishimuga maailma edasi avastada, nagu poleks midagi vahepeal olnud, sest uudishimu on tegelt ainuke asi, mis elus hoiab. Iroonilisem kombel on sõprustest aktiivsed ka veel üsna üksikud - telefonid lihtsalt ei tööta enam! Jäänud on äärealased inimesed, vähem emotsionaalsed ja olemiselt kergemad suhted.

Ma käin suitsuga läbi alevi ja ümber vana lauda ega leiagi enam üles seda kohta, mis valu tegi. Käsikirja lasin mingite inimeste vahele lendu ja mida hetk edasi seda rohkem ükskõik mul sellest on. Äkki on üldsegi kõik, mida ma olen luuletanud mingi suvaline pask?

Olen taassaavutanud täieliku lihtsuse.