Kuna mu tuntav apogee lõppemine on toonud mind ajajärku, kus mind on täitnud täielik rahu ning ma ei toimi enam vanadel kilde-kokku-pühkival sisendil, siis on maal passimise ja vanaemaga hängimise kõrvalkülg selles, et ma ei pea ja mul polegi midagi muud teha, kui tegelda oma kirjatööga. Aga see käib ju ka hooti ja ma lasen päriselt päevadel olla just sellised nagu need välja kukuvad. Ma usun sügavalt sellesse, et kirjutamisalge peaks proosa puhul olema täiesti sundimatu, sest just see sisend, millega ma emotsionaalses plaanis kirjutan, peab voolama loomulikult lausetesse, et kirjaniku kohalolu looja eripärasuses oleks tuntav. Mina kujundan oma loo vaatlemise tulemusena, aga selleks, et see sõnani jõuaks, peab olema mul mingi kindel tõuge. Ja selle uue tõuke ajend on mul veel avastamisel, seega praegu on osaks selles ka laiskus mitte kirjutada. Kuna olen väga kaua lasknud ainult tugevate emotsioonide ajel, siis on see kandnud mind jõuallikana, aga vaevu tekitab miski minus enam tugevaid tundeid.
Tunnen tungivat vajadust ainult mulle tundmatute inimeste suhtes. Suitsetan igavusest ja see on hoopis midagi muud. Mõistan, et ei saa siia jääda - tegelikult ei saa, kuigi olen, aga niimoodi saab olla vähemalt praegu. Olen nii palju armastanud, et sedavõrd vähem tean, mis on armastuse piirid ja jälle on see mu pannud ohtlikult käituma. Ma olen lasknud endaga magada haletsusest, aga teinud seda headusest, et saan ja võin, mitte mänguilust ega romantikast. Ja ma mõtlen, et kas on üldse võimalik kuidagi nii elada, olles rahus ja õrnuses, et väline maailm mind ära ei määriks? Ainuke võimalus ongi liikuda ainult millegi järjest vanema suunas. Mida ma peaksin üldsegi arvama enam mehest, kui tema minus rohkem seksuaalsust näeb kui mina temas? Mis asi see minus ära kadus, et ma mõtlesin "ah pohui"? Mulle tundub, et see polnud ei hing ega keha, sest neist kumbki ei reageerinud. Mõtlemise muutumine on ajanud juured mujale?
Sellest koolist tuleb vist edaspidigi ainult üks järjepidev sotsiaalne eksperiment, kui ma just ei lase sel nohikul, kes end pool mu elust rockstarina on lasknud paista, tõeliselt kapist välja tulla. Ilmselt oleks tervisele kasulikum aega raamatute kui meestega veeta (sest ma olen võimeline neile halastama rohkem kui ma peaksin), sest see on tervisele (nüüd juba füüsilises mõttes!) kasulikum. Ilmselt on see lühike periood mul peale hullumeelsust olnud vajalik, et ma tajuksin oma uut emotsionaalset sõltumatust ja armumise patoloogilisest haigusest vabanenud olemist. Ent huvitaval kombel on nad ikkagi minuga väga härrasmehelikud esimestest hetkedest alates. Aga see pole kindlasti peamine põhjus, miks ma nendega maganud oleksin. Ühtedel juhtudel olen ma seda tahtnud, aga teisalt on see lihtsalt juhtunud. Aga ma tahan teada, miks see selliseks muutub. Mind huvitab intiimsuse piir - kui kaugele see läheb, ent ma avastan end järsku olukorrast, kus asi näib teise poole jaoks juba pöördumatu tee - ja ma avastan end leidmast, et ebaviisakas oleks keelduda, kuigi mind üldse seks ei huvita. See ei tekita minus üldse mingeid tundeid ja see on midagi täiesti uut. Ma ei tea, mis juhtus. Võib-olla kaotatakse vanemaks saades eelnevate kogemuste vahele midagi oma hingest ära, selleks, et elujõudu säilitada?
Aga ma ikkagi usun, et on üks inimene, kellega ma ei pea rääkima ja kõik neid ellujäämise teel kadunud mälu- ja hingetükid kukuvad tema pilgus kolinal oma kohale tagasi ning ma leian oma energeetilise koduhinge. Ma pole pidanud mehi otsima, sest nad on alati õigel ajal ise tulnud. Sest kõik tulebki alati ise õigel ajal. Pean ainult olema teadlik, aga mitte oma teadlikkusest teadlik, sest see ajab hulluks, aga oskama hoida oma ajendite fookusi paigas. Mitte fikseeritult, aga mäletada tuleb ajendi koloriiti. Oma ajendite selguse pärast tasub distantsi säilitada. Ja mängida intellektuaalsetel huvidel. Nagu üks tõeliselt igav täiskasvanud inimene. Pealegi olen ma isegi jooksmas hakanud käima ja kavatsen seda vähehaaval, oma lootustes, isegi täiesti suitsetamisega välja vahetada. Sest no kui nohik ja 30ndatele lähenev, siis miks mitte.
Miks mitte vene oligarh ja ilus keha ja magistrikraad?
Samas ma vaatasin täna mingit dokumentaalijuppi kellestki Pärnu teatri näitlejast ja ta ütles, et tema kõige adrenaliinirohkem kogemus oli Himaalaja mäestikes, kus ta ei rääkinud kohalikku keelt, keegi ei mõistnud teda ja kus raha ei kehtinud. Ta ütles, et need inimesed seal helendasid õnnest. Mul tulid pisarad silma. Ehk peaksin ma hoopis sinna minema? Sest ma tõesti ei saa aru, kuidas ma peaksin raha teenima, et siin maailmas üksinda ellu jääda. Ma tahaks elada isegi nii, et mu väljamõeldud kristlik kommunism, kus inimesed aitavad teineteisi seadustest sõltumatutel ajenditel, lihtsalt selleks, et teistel oleks parem - ma tahan elada sellejärgses ajas. Põhimõtteliselt ma vist tahan ikka taevasse minna, jah, ja ma ei näe ühtegi põhjust, miks ma ei peaks.
Kas on veel mingit paska, mida ma pean läbi elama, et tulla mingitele uutele järeldustele sellest, miks inimene elama peab? Kindlasti. Aga see ei muuda tõdemust hinge surematusest ju. Kui headusest paremaks ei lähe, siis kas kannatlikkusest kannatlikumaks läheb või?
Keskkonnast veel nii palju, et - õnneks on rahutus veel säilinud. Midagi on mu sees tõmblema hakanud, mingi uus janu sotsiaalsuse kui terviku jälgimise suhtes. Mingi spionaaži uus tasand. Sest tegelt vanainimestega elada võib panna unustama küll, et ma ise ei ole tegelikult vana. Ja nad on nii lihtsad inimesed, nii lihtsad, et see tegelikult tekitab mu sees ka mingit salajast üksindust. Ent ehk lõi see välja hoopis seetõttu, et ma sünkroonseitsemesel täiskuuööl kohtasin kedagi, kes minust vahelduseks läbi nägi. Ent muidugi puudutuse toel.. aga ikkagi hämmastavalt selgelt. Aga võib-olla ma mõtlesin selle välja?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar