no palun väga

Hakkasin jälle päevikut pidama, samamoodi, nagu siis, kui ma viiendas klassis kirjutamisega alustasin. Ja kui ma täitsa valesti ei mäleta, siis muusika algab ja lõppeb ka samas noodis. Võimalik, et mu reaalsusest irdunud meel on ka selle seose loonud omast tahtest, sõltumata sellest, mis see tegelikkus on. Aga et me elame aja lõpus, mil inimese lihalikkus sellisel kujul veel eksisteerib, siis pole minu matemaatilisest võimekusest enam niikuinii midagi olenev. Meil on masinad, mis on inimesest targemad. Ja kunstintelligents ei saa emotsionaalselt selline idioot olla, nagu inimene suures osas praegu ikka veel on. Negatiivsete emotsioonide ja tunnete mõte on õpetus positiivse hindamiseks. Kellegi teise laipasid mina vedama ei pea. Enam polegi minus seda kohta, kuhu need kinnituda saaksid.

Ma surusin end nurka, seal ühiselamus, selle voodikohaga. Sest mu kõrgem mina on "mõistlikust" praegusest minast targem ja teab, et piirangutes selginevad väärtused. Ja vajadused. Seda, mida on vaja, on tegelikult vähe. Seetõttu pole mul suuremat traagikat, aga on reaalne unistus. Niisiis, universum, palun aita mul saada see töökoht lastekodus, et ma saaksin armastada inimesi rohkem kui raha, ja palun - enne kui see mulle painajaks jääb - et ma leiaksin endale Tallinnas ühetoalise heleda korteri, kus end täisväärtusliku isemajandava inimesena tunda, sest ma nii igatsen tulla oma koju kedagi sellega segamata; pesta oma toas oma pesu, samal ajal pesu väel tantsides; ise oma süüa teha, ilma et peaksin selleks käima kümnekonna meetri kaugusel ja pidevalt kahte kuni kolme ust selle jaoks avama ja sulgema. Palun, las ma saan elada täiesti tavalist elu. Kunst ja teadus tulevad alles pärast seda, kui olme on korras. Nii palju võimekas olen ma küll, et väärida oma kodu ja täiskohaga sotsiaalselt arendavat töökohta.

Aga praegu: olen seal, kus on tööd või sõber. Tegelen asjadega, mis pole mitu aastat valmis saanud. Raamatut enam ei planeeri, sest lõplikult aus olles: mul ei ole kirjandusse kui kunstilisse tehnikasse enam eriti usku. The paper burns. Elu on kunst, ellu jääda on kunst, aga lihtsalt ainult kirjanduse sees elada.. ei ole võimalik. Seal on narkari eskapism, ma tegin raamatuid enne kui ma droogideni ulatusin, aga ideefix oli sama: issand jumal, mitte ainult need inimesed. Aga tegelt need inimesed ongi ainuke, mida ma vajan. Iga inimene on raamat ja substants, mis on kontsentreeritud ja kombineeritud nii paljudest erinevatest olemistest. Ning mul on tunne, et samamoodi nagu kirjanduskriitik ei saa tegelt võtta ..aa, ei oota, selles see vahe ongi vist: me saame hinnata tehnilistel alustel kunstilisi teoseid, aga tõeliselt humanistlikena pole meil õigust hinnata inimest selle pärast, kes ta on. Me võime temast mõelda, mida iganes tahame, aga meil ei ole õigust anda hinnangut, sest see on mõttetu ehk liialt emotsionaalne. Aga seetõttu teeme seda siiski, sest me saame.
Ja muidugi kõige kurvem kirjanduse juures on tõsiasi, et see on kõigest TOODE. Paljude teiste toodete seas. Samahästi võib ju jäätist teha. See ei aita mitte vähem elus püsida.

Ent paratamatult ma kirjutan - kogu aeg midagi. Iga aasta kirjutan selle kalendri suht paksult täis. Rohkem küll mõtetest, kui kohtadest ja käimistest, aga hakkab vaikselt tasakaalupunktile lähenema. Ma ise olen keegi teine. Palju kergem. Kihte on rohkem ja need on õhemad. Ja ma naudin, et ma saan endale tunnistada, et ma igatsen inimesi üleüldiselt, mitte ei salatse enda peiduks, et igatsen kedagi oma emaläheduse täitjaks. Mul on hea meel kõigi üle.
Ja nii palju tark olen ma ka, et ei lase enam end ära kasutada. Vähemalt.. ma saan sellest kiiremini aru. Mõned emotsionaalsed triggerid on, aga ma usaldan seda lõpuni teadvustamata kogemust ja lasen end elul juhtida. God can live my life.