Maailmas pole mitte midagi loogilisemat, kui üksinduse turvalisus. Mind sunnib kirjutama ainult see fakt, et ma olen ikka veel elus ja et see pole ikka veel kuigi palju rohkem mugavamaks muutunud, sest mingid tunded mingitest suhetest mingid teisenemised ja illusioonid suurest lähedusest, mis on tegelikult lihtsalt suur kaugus, milles üks vigane toetab teist vigast nii et kumbki neist terveks ei saa. Nii ei saadagi terveks, kui üksteisel ainult plaastreid vahetatakse ja leevendavaid rohte ja pulbreid süüakse nagu nõdrameelsed pensionärid, mitte parimates, viljakaimates aastetes inimesed. Kuidas me nautisime neid tülisid ja mänge, nagu õppinud, kraadidega näitlejad, nagu me oleme. Ma ei taha enam sellist elu elada ja nüüd kui selle maha olen jätnud, näitab trauma end mulle oma paljas hiilguses ja mingi osa minust on ikkagi veel nii puhtalt ja otseselt temaga seotud, nagu paarikümne aasta jooksul poleks minus mitte midagi suuremaks kasvanud.

Pärast teraapiaseansse on leinaseansid. Aga kuidas ma saaksin neist rääkida nii, et ma ei räägiks oma vanematest? Kuidas ma kirjutan oma lähedastest, kes mu trauma kaaskangelased on, ilma, et ma ei näitaks neid halvas valguses? Nüüd, kus haridus mulle selgeks on teinud, kui ebaeetiline võib Teise perspektiiv Kirjutaja positsioonilt paista, on mul veel rohkem vastuseta küsimusi. Tahan jälle joosta pea ees ära ilukirjandusse, kuigi ma tean, et ega see eelmiselgi korral mingi lahendus ei olnud. Millegagi ei tohi tõsiseks minna, isegi selle trauma ja leinaga mitte, aga kui sitt pinnale kerkib, siis tuleb see ikkagi ära koristada. Süsteem tuleb teistmoodi üles laduda ja sitt sitahunnikusse viia. Sinna kus sitt käib, kus ta ära hävib ega saa sisse mu uksest, aknast, telefonitorust ega helendavalt ekraanilt südamekesi ega laulukesi ega mitte midagi enam saata. Sest vastuvõtumehanism puudub, ma ei saa sama sitta enam uuesti kätte saada, kui ma olen selle ära koristanud. Selles on kogu see mõte. Aga ikkagi need Teised... mis nendega saab?

Need, kes ei ole Mina või ohtliku maailma eest kokkuhoidvad lapssõdurid (kes on ka tuntud kui funktsioneerivad narkomaanid ja alkohoolikud, keskmise palga, firmade, koduloomade või isegi lastega). Tahaks tutvuda kellegagi, kes ei ole vaimne invaliid nagu meie, aga olen kuulnud, et kuna laias laastus kipub maailm jagunema Terveteks ja Haigeteks, siis kumbki armee hoiab ikkagi omasid. Väljakutse on muidugi skämmida ennast terveks - mida iganes see tähendama peaks - vähemalt nii palju, et poleks ühtegi junni minuga öösel vittus peaga ühendust võtmas. Et ma ei teaks enam ühtegi inimest, kes isegi peavalurohtu diilib. Ma pean end täiesti teises suunas hoidma sellest, mida ma terve elu vaatama olen harjunud. Ja kuigi see normaalsus  oli täis rikkalikke kihte, millele ka tagasi vaadates võib oma perspektiivi ise valida, siis see Minevik on ikkagi liiga kaootiline, et võtta seda kuvandiks selle jaoks, mis mind õnnelikuks teeb. Ma tahan lihtsalt RAHUS elada, ilma kellegi kuklasse hingamiseta. Aga ma ei tea veel, milline inimene peaks olema, kui ta ei ole emotsionaalselt surnuks pekstud.

Mulle ei meeldi see üksindus, aga ma ei oska seda asendada millegi stabiilsega - nagu ma poleks võimeline enam uskuma, et midagi lähedast ja ausat saab ilma peidetud tagamõtete või passiivse agooniata üldse olemaski olla. Ma näen lahtirebinud sidemete lehvimist tuules ja mõnd süütut inimest mu elust läbi käimas, kes ei sõidagi mu seest ülevalt-alla läbi nagu lift ja mõistan korraga, kui kaua ma kurb olen olnud ja sedagi, et nii ei pea olema. Olen sellisest versioonist iseendast tüdinud, aga kuna see on nii kaua kestnud, siis on see olemises sama suure osa mu eneseteadvusest moodustanud, nagu sõltlastel on nende sõltuvusaine. Ka tervenemisel on lõks peamiselt psühholoogilises mälestuspildist endast kellegina tegemas seda mida enam ei tehta. Tegevuste muutmise kaudu muutub ka isiksus. Iseenda kaudu, seespidiselt selle muudatuse vastu võtmine on küll vajadusena usutavam, aga muutumine siiski võõristav. Neil hetkil, kus ma saan aru, et ma polegi enam kellegi poolt alla tõmmatud saan ma kõige sügavamalt aru oma uuest õnnest, võidetud lahingust iseendaga kinnituseks õigetest valikutest inimeste ja kohtade osas, aga teisalt on see nii võõras, et ma mõtlen: õnn: mis tunne see veel selline on?! Ja kui nüüd oma viimased kooli lõpetamise ajuraasud ja tunded kokku võtan, siis eelkõige võiks õnne praegu nimetada iseenda aitamiseks, enda tunnistamist iseendale sellisel kujul ja määral nagu mitte keegi teine võimeline pole. See ühtaegu vabastab, aga teeb kõik ka nii valusalt selgeks - need  ä r a  o l n u d  suhted on kõik nii möödas, et neis pole midagi tagasi tahta; need on järgmine kiht elust, kui ma lõpuks lapsepõlve reaktsioonid kontrolli alla saan, mida ma iseendale andestama pean hakkama. Kui naiivne ma olin, nagu ma oleks lausa tahtnud manipuleeritav olla! Kuidas ma endale selle andeks annan nii, et keegi teine, kes mu ellu lähedale satub tulema, ei kannataks nende kogemuste pärast, millesse elu mind mu teadvustamatute valikute pärast mässis? Ma ei tea, aga kuidas, aga teen nii, et see õnnestub. See on korralik proosa-protsess, 10 aastat paksu intriigikeedist, ühe mõrra ihu äärest teiseni, vuh.. ja kui vältimatu see kõik oli, kui lihtsalt õigustatav inimlikkuse rumalusega. Kõige valusam on andestamise juures mõista, et kuna minuga oldi nii kaua nii valesti käitutud, siis ei teanud ma lihtsalt seda, et mul on õigus end mitte halvasti tunda. See on nii basic, nii fundamentaalne õigus, mida ma ei teadnud, et ainult läbi nende suhete väljavenimise saan ma aru kui õudne mu elu selle elementaarse austuse puudumise tõttu olnud on. Need suhted KÕIKIDE NENDE INIMESTEGA, kellega ma enam suhelda ei saa, meenutavad seda alaväärsust uuesti: miks ma ei osanud end kehtestada, miks ma ei osanud enda kehtestada, miks ma ei osanud end kehtestada
SEST MA OLIN HARJUNUD OLEMA PÕRANDALAPP sellepärast ma ei oska enda piire kehtestada ega aru saada, et dissotsiatiivsed seisundid on traumaatilise kogemuse indikaatorid,  mitte huvitav müstiline kogemus. SELLEPÄRAST lõikan ma inimesi oma elust välja nagu pilte ajakirjadest, et ma  ise jõuaksin iseendale kohale ilma kellegita, kes ise on ka OMA TRAUMAGA mulle ajju sõitmas. See traumabondimine on meeleheide, mitte inimlikult terve suhe, sest selles õigustatakse üksteise ülereaktsiooni triggereid. Ükski traumasõber ei ole identselt sama traumaga ja see võibki eskaleeruda mingiks skeemiks, kus me elame üksteise otsas teineteise peal välja oma kompenseerimata tundeid ja lahendamata muresid NII ET KEEGI EI SAA MIDAGI PEALE HETKE LOHUTUSE NAGU LITSIMAJAS.