laupäev, 23. märts 2019

meie kõigi ebaerilisus

Alustasin märkmete kogumist selle teema kirjutamiseks juba kuu aega tagasi, aga elu ja ülikool kasvasid üle pea, et siinset intiimetnograafiat tundmise teemadel edasi kirjutada. Enda mahalaadimiseks olen selle õppeaasta jooksul taasavastanud visuaalse kunstiga tegelemise, sest kui kogu elu kipub ümber sõnade keerlema, siis kaotab see kohati minus täielikult soovi end ka kohustusteväliselt omast algatusest sõnadega väljendada. Ülikool on tapnud minus luuletaja, aga süvendanud kunstnikku, ja kuigi selline transformatsioon on üsna ebamugav olnud, olen selle eest tänulik, sest leian, et ohtlik on jääda ainult ühe liistu juurde. Maailm jääks väga kitsaks, kui ma ühe tegevuse või žanriga piirduksin. AGA mu kalduvus radikaalsusesse on mind tänaseks toonud olukorda, kus mul on isegi kahju, et varem enda südameasja jaoks aega ei võtnud, sest kirjasõna on eelkõige olnud mind isiklikult, mitte institutsiooni teeniv tööriist. Eelmises postituses juba põgusalt mainisin ka empaatilist mõjutatust, mis pikemalt väljakirjutatuna tähendab ülitundliku tegelikkuses mõjutustest üleujutatud saamist - ja see on mu elukogemuse juures krooniline probleem, mis alati kordub. Ükskõik, kuidas ma ka edasi areneks, ükskõik, mis tasandil, juhtub üle saamine kõige laiemas tähenduses alati uuesti: midagi on korraga liiga palju ning ma ei suuda eristada väärtusi, mastaape ega perspektiive ja eksin ära. Ent selleks, et elus orienteerumisvõimet säilitada, tuleb meeles pidada oma loomust ehk natuuri.

Loodus koosneb aga miljonist detailist, mille omaduste iseloomu ei suuda ka teadus ette ennustada. Või kui suudab, siis väga väiksel määral ja isegi siis mitte sajaprotsendiliselt. Täiuslikkus koosneb ebatäiusliku ja täiusliku omavahelisest reaktsioonist, mitte sellest, mis inimese arvates peab täiuslik olema. Palju mõtlemine ei pruugi otseselt mingile lahendusele lähemale jõudmist tähendada, eriti kui mõeldud mõtted juba omakorda mõtlemisest mõtlevad. Seega tuleb teksti sisse kinni jäämist vältida elu enda kujundite edasi kandmisega ehk näidete toomisega, millest omakorda võib minu meelest elu kohta midagi adekvaatsemat öelda. Oluline vahe on muidugi ka elul juhtuda laskmise ja elu jälgimise vahel. Livin la vida loca vs participant observation if you know what I mean?
Ülitundliku inimese ellujäämine tähendab sisuliselt nende kahe elamise viisi vahepealses harmoonias püsimise suutlikkust. Esimene samm selle harmoonia suunas on eneseteadvustamine oma loomusest ehk ülitundlikkuse või muu (tavatundlike puhul) loomupärasuse arvestamisega ümbritseva keskkonnaga kohanemisel. Üldiselt võttes sõltub eluolu inimese kui sümboli paiknevusest seoses päritoluga nii geograafiliselt kui geneetiliselt. See tähendab: keskkonna mõju bioloogilisel tasandil kandub üle reaktsioonideks teda geograafiliselt ümbritsevate mõjutajate suhtes. Siinne indikaator ülitundliku näitena tähendab siis bioloogiliselt määratletud närviretseptorite tundlikkust, mis on muutumatu tegur, kaasasündinud paratamatus ehk geneetiline päritolu. Pealtpoolt vaadatuna on see omadus samaväärne tõdemusega, et osadel on sündides blondid juuksed, teisel punased --> osadel on paksem nahk, teisel õhukesem, jne. Kaasasündinud omadused määravad isendi ellujäämisvõime ainult osaliselt, sest suur roll on ka sellel, millises keskkonnas konkreetne isend viibib ja kui kaua. Näiteks kui punapea on ainuke blondide seas ja talle seetõttu erilist tähelepanu pööratakse, siis tema keskkond, olenemata sellest, et see on geograafiliselt sama blondidega, on teistsugune kui ülejäänud blondide jaoks, kellele nende juustevärvi tõttu tähelepanu ei pöörata. Analoog peitub ka kvantfüüsikas - jälgimisel muudavad osakesed oma käitumist. Reaalteadus ei suuda oma loogikaga selles osas midagi muud teha kui oletada, aga mida suudaks siis üksi ära teha humanitaarteaduski, kui ta oma kultuurianalüüsis ei arvestaks inimkeha mateeriat? Nii rakk kui molekul on omaette universum, mille sees olevad veel väiksemad osad omakorda informatsiooni edasi kannavaad. Konks on selles, et kui mingit osa jälgima hakata, siis muudab see oma käitumist. Aga kuidas saab korraga nii jälgida kui mitte jälgida, et mitte rikkuda loomulikku kulgu?
Kuidas elada nii, et elu oleks sujuv ja orgaaniline, aga mitte punnitatud ja ebaloomulik? Rakk võtab info vastu sellisena, nagu seda talle esitatakse, ükskõik, kust kohast see tuleb. Rakk ei saa minna kehast ära ja öelda, et ilgelt sitt keskkond on, ma ei taha enam selle organismi osa olla. Kui paljud rakud otsustavad et ikka ilgelt jama on olla, siis tekib haigus, mis tähendab, et füüsiline keha ei suuda keskkonnale vastu panna. Mu ülim eesmärk selle jutuga on see, et vaim peab olema teadlik, mis tema organismi mõjutab, sest mõistuse otsused üksi oma tahtmisega (see tähendab tema väljamõeldistega) eksisteerida ei saa, sest inimene on tervik keha ja vaimuga. Kui terviku osad eraldi tegutsevad, ega teineteist kuula (ilma mõistuseta keha on lihtsalt keha, millel puudub motivatsioon), hakkab toimuma lagunemine. Parem oleks sellest aru saada enne, kui osakesed meie sees teineteisest lootusetult kaugele poleks hargnenud. Oma viimaste nädalate kogemusest võin öelda, et olen just sellel piiril uuesti käinud, mistõttu saan oma lahkamistulemused  selle põhjustest, miks ma haiguse piiril kõlgun, siia laiali laotada.

Kevadsemester algas juba veebruarikuuga osalise tüdimusega. Pikaajaline rutiin koolis käimisega oli mulle juba tuttav ja ma teadsin, et samal viisil kui sügisel tuleb mul ka kevad edasi elada. Tausale jäi veel olmeprobleem, sest elasin ikka veel koos inimestega, kellega mu maailmavaated põrkusid. Need on pisiasjad, mis kuhjuma hakkasid ning oma lahendust ei leidnud, sest kuidas üldse saakski lahendada kellegi teise tahtmisi, kui need minu omadest erinevad? Mu pisiasjade korrashoiu palumine tulemust ei andnud, olukord ei muutunud ja ebameeldivus mu sees kasvas. Seda on väga raske tähele panna, kuna see on justkui "nähtamatu" probleem - teiste jaoks, aga minu jaoks väga selgelt välja paistev. Kuna näägutamine, enese korrutamine või karjumine ei ole mu repertuaaris, siis puudus tegelikult muu väljapääs peale välja kolimise otsuse. Millegipärast läks mul väga kaua aega, et sellega leppida, sest ma kartsin, et kui ma selliste asjade pärast ära tahan kolida, siis olen ma allaandja - elus on alati mingeid ebamugavusi ja ma peaks ju suutma neid alla neelata. Aga tegelt: kaua sa jaksad? Sinna juurde tuli üks hetk ka pingemoment koolitöödes, mis ajaliselt kattus lähedase inimese probleemidega, kellele tahtsin toeks olla. See kõik juhtus samal nädalal. Ja kuigi sain kõigega, mis minult oodati hakkama, ilmnesid klassikalised sümptomid (unetus, söögiisu puudumine, pidev väsimus) järgmisel ja ülejärgmisel päeval. Edasine oli juba kergekujuline invaliidsus, sest keskendumisvõime ja töömotivatsioon olid kadunud. Kooli minnes hakkas kohe pea valutama, mõte ei töötanud, olin nagu vahakuju, kes ootas, et loeng läbi saaks, ise oma kujutluses juba kodus teki all. Ja kuigi see oli alles hiljuti, siis sellele mõtleminegi väsitab mind. Minu jaoks on väga väga ebameeldiv olla kellegi teise otsustest sõltuv, seega on üks selle olukorra järeldusi minu jaoks lahenduses olla päriselt mõnda aega veel suuremas erakluses, kui ma muidu olen. Poliitiline pinge tungib praegusel ajal niikuinii lausa magamistuppa välja, mistõttu on minu jaoks ainult loogiline maailmale see uks sulgeda, sest see on juba reaalne inimõiguste rikkumine, kui mu lähedale tikuvad inimesed, kes arvavad, et nad teavad paremini, kuidas mina ennast oma kehas tundma peaksin.
Ega ikka ei tea küll.
Ebatolerantsus poliitikas pole aga ainult mingi kauge meediamäng, poliitika on sisuliselt iga tegu, mis mõjutab teist inimest. Olen sellest ka varem rääkinud, et mingit poliitikat ilma filosoofiata pole ja filosoofia iseenesest on maailma nägemise viis. Kui ma üldse oma õpingutest mingi konkreetse kasu saan välja tuua, siis on see arusaamine, et on erinevad mõtlemisviisid, erinevad filosoofiad ja meil on alati valik, kuidas me mingisse nähtusse või olukorda suhtuda otsustame. See, mida me otsustame, sõltub tugevalt sellest, mida me maailma kohta teame ja millele me oma nägemisvõime üles oleme ehitanud. Kas me teame filosoofiat või filosoofiaid? Vastutada tuleb igaühel muidu iseenda arusaamise eest, aga mõistus on vaid üks osa inimese tervikust. Mõtlemine ei lahenda südamevalu, mis tekib ebaõiglusest. Mõnda tunnet parandab ainult aeg. Emotsionaalsed haavad on omakorda seotud vaimsete tegevustega: nende samade otsustega, mis vähemal või rohkemal määral mõjutavad teisi inimesi. Suuremaid sõnu kui suu räägivad teod. Ja kui üks neist ütleb üht ja teine teist, siis fuck off oma pasaga, see ei ole usaldusväärne. Sellisel hetkel muutun mina väga ebatolerantseks, siin on inimlikkuse piir, kus pole enam midagi edasi rääkida. Eelistan pigem öelda ja saada öeldud ebamugavat tõtt, kui manipuleerimist, keerutamist ja meeldidapüüdmist. Sellised fenomenid mürgitavad emotsionaalset kliimat - ja see on üks stressifaktoritest. Kuigi inimestele peaks andeks andma nende rumaluse, sest nad ei oska teisiti, kui nii nagu nad oskavad,  siis tunnistan ausalt, et olen veel liiga nõrk, et andestamisega hakkama saada. Ma suudan seda, aga mul võtab väga kaua aega, et oma tunnetest üle saada. Minu meele ja mõistuse vahel on veel lõhe, see on minu arenemise koht. Ma ei oska ilmselge rumaluse suhtes tolerantne olla. Minu üleolevus sealjuures on enesekaitsereaktsioon võimaliku valu ees, mida rumalad valikud tekitada võivad. Ja selle haavatavuse juures, kus ma endal olla luban, ilmub ikkagi mu lähedusse inimesi, kes selle üle irvitavad: "Sa oled liiga dramaatiline."
Sul on liiga paks kõht.
Sa oled valet nahavärvi.
Sa pole selline nagu mina.
Sa ei usu õigesti.

Teise põse keeramine, millele kõrvakiile edasi lüüakse, tundub liiga masohhistlik. Mõistmisel on  piirid. Ma ei saa nõuda, et inimene tahaks minust aru saada, kui tal endal selleks piisavat motivatsiooni pole. Keegi ei pea minuga suhtlema, nagu minagi ei pea suhtlema nendega, kes mu tundeid ei austa. Sellise tõdemuseni jõudmine on ehk märk introvertsuse süvenemisest, mis elukogemusest tulenevalt võib-olla paratamatu on, ent samas tean ka, et elu allub tsüklilisusele, algoritmidele ja faasidele. Kui ma ei saa enese suhtes ausaks jääda, siis kui adekvaatne ma üldse ümbritseva suhtes olla saaksin? Oma elu elan ma ju ise, mistõttu on mul õigus valida, kui see vähegi võimalik on, millest ma end mõjutada lasen.
On suur vahe ebamugavuse ja valu vahel - see on suurepäraseim tõdemus, milleni negatiivsete tunnete analüüsil jõudnud olen. Valu väljendub kõige selgemini reetmises, petetud saamises, ja tihti on selle põhjuseks enese lollus, ohumärkide mitte ära tundmine. Ja mitte keegi meist, ükskõik milline, ei taha saada haiget. Valu ees oleme võrdselt haavatavad, sama ebaerilised. Ülitundlikkus on üks paljudest eripäradest, võrdväärne ükskõik, millise teise suurema või väiksema kalduvusega inimloomuses, selle nüansiga, et kogeb emotsioone tugevamalt ja elab neid sügavamini läbi. Mina näen selles võimalust midagi oma eripära kaudu maailmale juurde anda, sest iseenda tundmaõppimine lähendab mind ükskõik, millise teise (võõra) inimesega, sest ma suudan teda mõista ilma eelarvamuseta. Ja tihtilugu pole see, mida ma avatud meelega mõistan just kõige meeldivam, see võib olla väga väga ebamugav, aga minus pole soovi kedagi otseselt selle pärast maha teha. Teisest küljest ei pea ma ka laskma kellelgi enda piiridest üle astuda. Fakt on see, et ma kannan teise inimese probleeme endas nagu need oleksid minu omad, ma olen liiga mõjutatav. See on järgmine asjaolu, mis lahendamist vajab. Et saada tugevamaks, pean ma vaeva nägema, kuid olen ka selles osas viimase aastaga edasiminekuid teinud, sest suudan enda eest vähemalt verbaalselt seista. Mu keha on veel nõrk, sest negatiivne mõju saab veel laastada mu füüsilist enesetunnet, kuid ka sellele on lahendus, mille plaani ma oma tulevikku vaikselt sisse kirjutan - läbimõeldult, et mitte meeleheitlikult rabelema hakata. Arenemine, harimine ei ole mugav. Pidev olukordadega ümberkohanemine on väga energiamahukas, aga kui mu sisemine telg on füüsiliselt, vaimselt ja hingeliselt tugev, on see kindlasti võimalik. Ma usun endasse ka siis edasi, kui mu "sõber" mind välja kannatada ei suuda. Isegi, kui ma tema jaoks piisavalt väärtuslik pole, ei tähenda, et see peaks minu väärtust minu enda jaoks vähendama.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar