armastus

Ma hakkan lõpuks aru saama, pärast kõiki neid otsinguid, mis armastus on. See on vältimatu tõde, mis paljastab end ikkagi eituse kaudu: nüüd, kus ma saan aru, mis see päris kindlasti ei ole, saan ma aru saada. Palju rohkem kui varem. Konstellatsiooniteraapia lapitööna aitas kõikide eelnenud teraapiate kulminatsiooniks perekonna mustrid ja minu asetsemise selles üheks pildiks siduda. Selle viimase semestri jooksul olen ma iseenda moondamise ja algpõhjuste juurimisega tegelenud väga kontsentreeritult ja ilma vahepealsete segajateta, sest nii paljuga olen ma vähemalt juba hakkama saanud, et valedel alustel seisvad suhted likvideerinud olen. Kõige olulisem tingimus enese hingehaavade ravimise juures on toetavad inimesed. Pole seega mingi ime, et paljud ei saagi kunagi oma vaimuhaigustest terveks. Psühhiaatriahaigla konkreetselt ei suuda, neil pole selleks mitte mingit taolist väljaõpet ega ajalist või mentaalset ressurssi, et korvata neid emotsionaalseid puudujääke, mis inimestel on ja nende haigestumise põhjustavad. Ja mida raskem vaimuhaigus, seda sügavamad põhjused. Psühhiaatriahaigla on vaimuhaigete vangla. Vähemalt on Foucault sellest enne mind aru saanud. Tal on see sama probleem võimuga, mis minulgi. Ja point siin on ka armastusel, sest armastus ei ole kunagi seotud võimuga. Armastus, mis kehtestab või püüab end kehtestada läbi võimu, ei ole armastus, vaid nartsissism. See on hiliskapitalistliku maailma kõige suurem traagika: nartsisssismi iseenesestmõistetavus. Ja selle ajastu inimestena ei ole keegi meist sellest patust päris puhtad, sest ennast on vaja müüa, selleks, et ellu jääda. Kedagi ei huvita, mis osa ja mis hinnaga sa müüd nii kaua, kuni seda ostetakse. 

Ma võin ju mängida eetilist kangelast ja öelda, et see pole õige ja mina küll nii teha ei taha, aga come on, ma olen aastaid teinud oma võimetele alaväärset tööd ja saanud sellest mitte elamisväärset palka. Suurim väärtus selle kõige juures on teadmine, mida tähendab miinimum. Mida tähendab minimaalsetel tingimustel elamine? Miinimumpalk ja miinimum emotsionaalne turvatunne ei ole teineteisest sugugi kauged väärtused või mõõdikud. Kordan taaskord, et orjameelsus saab eksisteerida ainult seetõttu, et on orjameelsed. Nartsissism saab eksisteerida seetõttu, et inimesed ei taha oma probleemidele otsa vaadata ja otsivad seetõttu oma eksistentsile välist kinnitust. Kui sa oled laps, siis see on osa su arengust, su eneseteadvuse kujunemisest, aga kui sa jäädki sellele tasandile, sest su vanemad polnud võimelised sind armastama, kus sa kompenseerid seda, mida su vanemad sulle ei andnud, siis kuhu sa emotsionaalselt oma eluga jõudnud oled? Kui adekvaatseid otsuseid saavad teha inimesed, kes isegi seda ei tunnista, kui paljusid asju nad teevad oma elus selleks, et teistele meele järele olla? Mida vähem inimene iseenda probleeme lahendab, mida vähem ta enda valule otsa vaadata tahab, seda suuremates kogustes on tal vaja õigustust väljastpoolt. Inimesed ei tea, kes nad väljaspool oma sotsiaalseid ahelreaktsioone ja emotsionaalseid vajadusi on. Sellepärast ma vist terve selle aasta oma suhteid läbi olengi lõiganud. Ma tahtsin sellest aheldast pääseda vähemalt emotsionaalselt. Alates 2017. aasta kevadest kordas sama muster end uues ringis ja kuskil aasta tagasi hakkasin ma aru saama, et olen jälle seal. Mis see seal oli, ma täpselt aru ei saanud. Midagi oli ebameeldivalt sama, aga ma ei teadnud, millega sama. Millega ma end kordasin?

 Inventuur: mu kõige lähedasemad inimesed, mu sõbrad läbi aegade, pärast iseseisva elu alustamist ja ellu astumist (õigemini: hästi kiiresti kodust ära jooksmist, sest seal elamine oli väljakannatamatu) on viimased 12 aastat mu sõbrad olnud inimesed, kellest kõigil on rohkem või vähem tõsised lapsepõlve traumad. Nartsissistlikud vanemad, kes armastavad oma lapsi ainult tingimustel - see on üks keskpärasemaid põhjuseid. Ekstreemsemad, ja neid on ka ikka parasjagu, on näiteks need, kus laps antakse lastekodusse, sest vanemad on joodikud ja peksavad neid. Mõnel juhul seksuaalselt kuritarvitatakse asenduskodudes. Või kelle vanemad lihtsalt tahavad üksteist surnuks peksta ja lapsed vaatavad seda pealt. Või mõni laps, kes on pealt näinud, kuidas ema isa ära tapab. Lahutatud vanemad ja laps peab end lahutuse põhjuseks, sest temaga juhtus kunagi mingi õnnetus. Füüsiline ja vaimne vägivald koolis, ilma, et oleks kedagi, kes last kaitseks. Füüsiline ja vaimne vägivald kodus, ilma, et lapsel oleks ühtki inimest, keda ta usaldada saaks. Ma ei tea, kas selliste kogemustega inimesed kunagi päriselt terveks saavad, isegi, kui neil on see õnn, et keegi neid päriselt ilma tagamõteteta armastab ja on piisavalt intelligentne, et mitte võtta täiesti häiritud psüühikaga inimese käitumist isiklikult. Kuna me tuleme üldiselt nõukogude kultuuriruumist, kus alandamine oli süsteemi sisse kirjutatud, siis saavad sellejärgselt imeliselt areneda erinevat liiki sõltuvused. Kaasaarvatud sõltuvussuhted, mis ei erine ainete sõltuvusest. Ja nende asjade sisu on ikka see sama: valule otsa vaatamise võimetus. Kuna mu inimsuhted on ka just sinnakanti kaldu, kus jätkatakse neid samu mustreid, see tähendab: kompenseeritakse üksteise peale ja teineteise kaudu puudujäänud vajadust, elatakse õigustamistsüklites a la ma annan sulle seda, siis sina annad mulle toda - see kõik on muidugi tedvustamata, sest "ma olen kõikide inimestega palju parem kui mu vanemad mulle olid". No mina igatahes ei ole osanud olla suhetes normaalsem, kui mu ebanormaalsed vanemad. Ma ei ole teadnud, mida tähendab teinetesest lugupidamine paarisuhetes, sest ma pole seda näinud mitte üheski suhtes oma lapsepõlves. Ja see on lihtsalt labane loogika, et me elame seda normaalsust, millega me harjunud oleme. Paari nädala eest jõudis mulle kohale, et ma tegelikult ei taha tunda ühtegi inimest, kes on narkootikumide, alkoholi või suhete sõltlased, sest ma ei taha enam olla üks nendest. Ma ei saa terveneda oma probleemidest, kui ma suhtlen inimestega, kes neid probleeme eitavad. Ja mul on täiesti okei selliste inimeste jaoks tänamatu värdjas, sest mul on oma eluga muuda ka teha, kui kellegi ego toita.

Armastuse ja headuse suhe ei saa olla näiline. Kui see on näiline, siis on tegu võltsi armastusega: "Ma olen sulle end ohvriks toonud ja see on siis tänu!"-suhtumine. Palun mine missivõistlusele või kuhugi, kus su ohvreid ja enesesalgamist kümne punkti skaalal hinnatakse ja nuta seal, kui sa kellelegi ei meeldi - ära tule minu ellu halama, kui hea sina oled ja kui halb mina sellepärast olen, kui ma asju samamoodi ei näe. Olen otsustanud, et ma ei viibi mitte üheski sellises ohvrienergiaga suhtes. See on minu järgmine samm emotsionaalse sõltumatuse suunas ja see tähendab ka sammu sõltuvussuhetest kaineks saamisest. Arvestades seda, et kogu mu eelnev elu on ümbritsetud olnud sõltuvustest, siis ausalt öeldes selle vundamendi tüki eemaldamine õõnestab mu niigi kaootilise identiteedi alustalasid. Aga see on vältimatu. Mul ei ole vaja kellelegi meeldida, kes minust niikuinii päriselt ei hooli. Ammugi ei ole mulle vaja meeldida inimestele, kes mängivad aastakümneid, et nad armastavad mind. Kui väga üks inimene teist üldse armastada oskab, kui ta iseennastki ei ausata? Ma lihtsalt ei usu seda, see ei ole loogiline - sa lõhud iseennast sõltuvustega ja siis tuled mulle ütlema, et sa hoolid minust ja oled mulle ainult head tahtnud? Aga kas sa iseendale oled kunagi head tahtnud? Miks mulle head tegememine peaks olema kuidagi parem sellest, millist head sa iseendale teed? Sõltlane ei ole usaldusväärne inimene, tal on lihtsalt oma järgmist doosi vaja, muud midagi. 

Ma tahan, et mu suhted oleks rajatud hoopis teistsugustele alustele, kui need siiani on olnud ja see on ilmselt kõige suurem muudatus, mida ma oma eluga teha saan. Eelkõige tähendab see just seda, et ma ei tee enam emotsionaalseid järeleandmisi, mis on siiani mu suurim nõrkus olnud. Just emotsionaalse turvatunde puudumise tõttu pole emotsionaalselt tugev minapilt ka kujuneda saanud, mis on teinud mind liigselt mõjutatavaks. Elu emotsionaalselt ebastabiilse inimesena on olnud väga valus kogemus, aga ma olen imekombel ellu suutnud jääda. See tõesti on ime ja paneb mõtlema selle üle, et millegi pärast olen ma siis vajalik maailmale. Et võib-olla ma polegi ainult kellegi kaudu elamiseks loodud, vaid et ma võin iseendaks saada ja olla hästi funktsioneeriv inimene, kes teeb oma elu suhtes adekvaatseid otsuseid. Praegune peatükk on uuesti õppida inimesi usaldama. Ja ma usun, et inimesi on võimalik usaldada, kui ma iseennast usaldan, kuigi ma olen teinud väga palju vigu. 
Ebastabiilne lapsepõlv ei saagi stabiilset inimest luua. Ma läksin oma sisemise lapse juurde, kelle tunnetest ja arvamusest kunagi ei hoolitud, ja astusin tema kaitseks välja kõigi lähedaste ees, kes mind "armastasid". Ma saan suurepäraselt aru, et nad tegid, mida oskasid ja ei teinud seda, mida ei osanud (päriselt hoolida), aga see ei muuda mu tundeid. Valu ja kurbus, mida hooletusse jätmine minusse tekitas, on nii suur, et see jääb minuga mu elu lõpuni, sest seda jätkub nii kauaks. See ei tee mind teistest inimestest erilisemaks, aga seda ei saa ka ümber teha nende inimestega, kes seda põhjustasid. Mina võtan ise oma tunnete ees vastutuse ja leian viisi, kuidas iseendaga hakkama saada nii, et kellegi teise isekus mind rohkem sellistesse väljapääsmatutesse olukordadesse ei paneks, kus ma lapsena elama pidin. Kuna mu kodu oli võimaliku ohu allikas, siis ilmselgelt on seetõttu see ka üle kandunud arusaamale maailmast. Kuna mulle tehti väga selgeks, et ma olen väärtusetu ja minuga ei pea arvestama, siis pidasingi ma end sunnismaiseks orjaks, kes kõlbab ainult lihtööliseks, kuigi mu sees on terve universumi rikkus. Mul on puudunud eneseväärikus, et maailmaga dialoogi astuda, sest minusse ei usutud. See ei ole õiglane. Ja selle eest ei vabanda sõnad, isegi kui suudetaks neid öelda. Rääkimata kõigist hävitatud suhetest, suutmatusest uskuda, et mind armastatakse minu enda pärast, lõppematutest paranoia ja ärevuse ahelatest - kõik nendel samadel põhjustel. Mis meid üldse seob peale teeskluse?

Ma lähen edasi oma arusaamise poole päris armastusest. Sellise, mis ei varasta ühelt naiselt teise last, et oma aborti õigustada. Ma lähen sellise armastuse poole, kus minu tunded, vajadused ja arvamus on olulised. Ma lähen edasi elu suunas, kus minust kui inimesest hoolitakse ja ma lähen nende suunas ja nendega koos, kes tahavad inimesena edasi areneda. Mu elus saavad olema vastastikkused suhted, kus me kuulame üksteist ja iseennast ega pea kompromisse tegema iseenda arvelt, et teine õnnelik oleks. Kompromiss on vastastikkune vabadus ja tingimuste võimalikkus, mitte emotsionaalne terrorism. Minu suhetes pole kohustusi ega salatsemist. Seal pole passiiv-agressiivset intiimsust, vaid oma vigade tunnistamine ja julgus eksida ning vabandust paluda. Ja mis kõige tähtsam: minu elu armastus tähendab lugupidamist ja vabadust teise inimese valikute suhtes.