Ma tunnen end nagu laps, kes ma olla ei saanud. Nüüd, kus ma sellele prügile – vihale ja hirmule – endas otsa olen hakanud vaatama ja julgelt neid tundeid ja nende algeid mõista püüdnud, saan ma liikuda vastavanenud vabaduse suunas. Milline õnn see on, et mu elus pole ikka veel mitte midagi, mida ma ei taha, et seal oleks – ja seegi on olnud suure harvendamise tulemus. Kindlasti on veel valu ja haavu, mille puhastamiseni ma pole ulatunud, aga viimase kuu jooksul olen teinud suure töö, et sügavama autentsuseni jõuda nii iseenese kui teiste vaatlemisel. Kultuurilised tingimused langevad mu seljast nagu riided, mille all on alati peidus olnud algupärane armastuskogemus ja tõeline haavatavus maailmasolemisest. Armastus materialiseerub uute inimühenduste võimalustes, milles näen nüüd aina peenemaid niite ja nüansse. Tean, et liigun suurema sisemise toe najal kui kunagi varem, aga see kõik on nii uus! Minu suhe armastusega on suhe universaalsete energiatega, mis ei jää kunagi paigale. Mitte miski ei jää kunagi paigale ega ole lõpuni etteaimatav, aga see ei tähenda minu jaoks ohtu, vaid lõputuid võimalusi, mil puudub hinnang hea ja halva skaalal. Kogemused lihtsalt on. Kui need tekitavad emotsioone, siis seetõttu, et emotsioonid viitavad mingile teemale mu teadvuses.
Astun järgmise sammu oma teekonnal. See jätkub teiste nimede ja pealkirjade alt, aga liigub sügavamale sinna, kuhu ma terve elu minna olen tahtnud. Ma saan iseendaks ja veelgi rohkem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar