Kuna mul on siin praegu selline võimalus

Juhuslikus moenäljas sattusin, tänu kõrgematele jõududele (et mitte öelda jumal), moe asjalikumale poolele, mis on peaaegu vaat et tõsiseltvõetav akadeemiliselgi tasandil, mis iseenesest annab palju indu mu uuel ideel minna tagasi ülikooli. Mul on ikka väga palju Suurte Loojate varasalvest tundmata, aga vähehaaval ma ikkagi kiikan selle hädavajaliku siira uudishimuga nii Chaneli kui (eriti) Versace'i poole ka. Ent sealt tekib mul palju dilemmasi. Ühest küljest on mood kunst, mida ei tohiks alahinnata, ja mida (näiteks) maalikunstiga võrreldes sekundaarsemaks ei tasuks pidada, aga ma ei leia otsest seost, miks ma arvan, et inimesed seda üldiselt  ikkagi teevad? Kuigi see kõik võib olla mu enda piiratud tajumisvinkel, on mul siiski enamuse inimeste suhtumisest riietesse jäänud mulje, nagu oleks riietumisel ikkagi üsna teisejärguline kaal. Riietumisse ei suhtuta nagu mingisugusesse eneseväljendusrituaali, see on pigem praktiline taotlus, millel puuduvad  suures osas mugavuse kõrval muud esteetilised ambitsioonid. Ja mida ma tükk aega endale tunnistada pole suutnud, on fakt, et ma ise olen ka selline. Eriti märgav on see suvel, kus asjad lihtsalt satuvad selga,  a la tulin saunast ja mul polnud puhtaid riideid ja üldse nii soe on. Või et ma olen maal. Kui ma maal olen siis mida tähendavad linnariided? Ma mäletan vist alateadlikult liiga hästi veel, kuidas ma koolist koju tulles alati koduriided selga pidin panema, sest kogu aeg oli mingi riiete diskrimineerimine: neid me kanname peol, neid me kanname kodus jne. Ilusad riided ju tahavad, et neid kantaks, koledad riided on lihtsalt halva tuju jaoks.

 Mul tekib selliste momentide suhtes aina enam tunne, et nüüd on selline iga, kus ma pean otsused vastu võtma, mis reeglite järgi ma riietuma hakkan. (See ei ole nagu et iga=ühiskond, vaid et mul on kõrini  enda ebastabiilsusest.) Ja reeglid ei kehti ainult riietumise puhul, see on seotud kogu suhtumisega ellu. Täiskasvanulikkuse boonuspoolte hulka käib ilmselgelt väljakujunevuse väärikus - on asju, mida mingitel mõjuvatel põjustel enam ei tehta ja mingid toimingud, mis on kindlalt au sees. Ma olen ühe jalaga ühes ja teisega teises - kui ma praegu räuskama hakkan, siis ma tõmban end pooleks. Mingit  muud lohutust nagu ka pole peale vaikiva kompimise väärikuse poole.

Näiteks selline värk jääb nüüd ära. See on lahe küll, aga keegi ei tea kunagi, kui kaua õnn vägistajate eest hoiab.

Üks inspireeriv äärmus, mille naiselikku väärikust oleks võimatu eitada, on ilmselgelt transvestiidid. Minusugune udupea on siiani vajanud naiselikkuse meeldetuletust, ükskõik, kas Bowie kõrgete saabaste ja sätendavate kostüümide või kaaslase piinlike märkuste näol. Ma olen nii kaua maailmaga suhestumise asemel maganud, oskamata selle struktuuridega mängida.