Kuna minu päevad kaubanduskeskuses müüjana on selleks korraks ja loodetavasti elu lõpuni otsas, siis on mul ka moemöla kirjutamiseks aja- ja interneti puudujääk. Haruldane nähtus nimega Eesti Suvi on mind oma kuumuse ja muutustega jalust rabanud, mille alla tuleb ka lugeda regulaarne müstiline haigestumine (mingisugune mädanemine või paistetamine) ja üle-Eestiline kilometraaž ühe nädala jooksul. Neil päevil veedab selle blogi maailma despoot aega kriitilise enesedistipliini ja uute peresuhete loomisega, seades küsimuse alla enamustest teda siiani saatnud teismeea tõekspidamistest. Noh - mõnes mõttes peaaegu nagu iga suvi..
Erinevalt mu eelnevatest (vähemalt kümnest) blogidest on mul siiras soov seda blogi edasi kirjutada, et hoida elus oma ettekujutust potentsiaalsest kirjandusskillist, mis on segatud fantaasiamänguga mu subjektiivse arvamuse kaalukusest. Seal hulgas julgen hoiatada, et järgnev narratiiv selle blogi suhtes ei pruugi enam olla nii palju seotud moe, kui elamise stiili küsimustega laiemalt. Aga et see paremini lahti hargneks on vaja külmemaid ilmu, trippimist, skille, internetti ja välja kujunenud rutiini, sest - ja siit tuleb siiski üks pirakas stiilisoovitus küll - pole mõtet ajada p o o l k õ v a asja. Sellest see suur paus siin nüüd ja edaspidi. Kuni pooltoonideni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar