Huvitav on jälgida eesti tüdrukute moeblogisid. Teen seda puhtalt hasardist, mis kinnitaks veelkord, et mul pole jälle kellegagi eriti midagi ühist. Umbes samamoodi nagu kirjandusringkondades. Selle asemel, et näiteks Inglismaal moekunstnikuks õppida lasin ma end eile eksmatrikuleerida, käin poodides rohkem asju vaatamas kui ostmas, teen väga külmas Tartus ahjupliidil kotlette ja ujun ikka oma ähmastes unistustes. Kuna ma tegin selle otsuse nüüd lõplikult ära, et aitab nendest koolidest mõneks ajaks, seisin ma pehmes suitsetamise uimas (irooniliselt) ülikooli raamatukogu ees ja mõistsin, et pean end nüüd palju rohkem distsiplineerima kui kunagi varem. Mida vähem pean teistele midagi tõestama, seda rohkem on vaja endale tõestada, et suudan ise mingi süsteemi luua, mis toimib. Seega hakkasin ma jälle mõnedes asjades sorima.

P(h)onyartsi kohta olen ma juba mingis ringkonnas sõna võtnud, aga kogu see nuts ja meik ei välista paljusid asju, mis päriselt midagi väärt on. Ma ei tea, see oli mul vist mingi igikeltslik mõttejäänus, mida oli mugav mõelda ja see oli minust rumal. Kuidagi juhuslikult avastasin end täna jälle rikaste maailma sisse piilumas. 

 

Ma ise lasen end väga palju rahast mõjutada ning mul on aastaid selle paberist asja olemasolu moraalseid tahke endale kuidagi raske neutraalsena serveerida. Money changes everything - aga see ei pea nii olema. Viimane aeg on jälle tõestanud, et ma saan ka paari euroga toormaterjali, et teha just seda, mida ma tahan. Ja pole mitte mingit kooli, reegleid, takistusi. Lits võta end kätte ja tee ära!

Pommuudis on muidugi see, et lähiajal peaks vanaema õmblusmasin minu juurde jõudma. Tal on kindlasti probleeme, ent seetõttu loodan ma, et moodustame oma katkistest pooltest ühtse terviku ja hakkame tootma tõelist kelbast. Sain Rakvere taaskasutusjaamast 2 euroga kuuserohelise villase ja suure mantli ning 1.60ga 60ndate stiilis valge veluurkübara, millele on kiustatus lisandusi teha (olen alati unistanud pitslooriga kübarast). See on alustuseks hea nikerdamine. Olen täheldanud ka, et mul on üldse kalduvus ja alati suur kiusatus just mütsid hullumoodi ära retsida. Samas ma ei viitsi enam üldse selle väljakandmise koormaga tegelda. Mõnel üksikul ilusal sügispäeval või esimesel kevadkuul veel, aga -20 kraadiga on hea, et ma peale kreemi veel üldse midagi näkku panen. Ja selliste nikerdatud asjadega pole mõtet poolikut mängu teha. Eriti. Sest selle baretiga käin ma küll valimatult ringi. Peaks mingid pildid siia tekitama, aga fotoka akudega on pidevalt mingi probleem. Ja ma olen laisk siga ka.

Ja paar tüdrukut olen avastanud (ma teeks nagu fännimise värki jälle!)

Nancy Cunard. Üks esimesi luuletaja-stiilikunn-poliitiliststeitmentiomav naine aegade algusest. 

Ja Edie Sedgwick. Seeriast a-hood-full-of-fucked-up-girls. Mudugi Warhol incorporated, aga Andy on mulle siiani sümpaatne. See oli tsikk kes viitsis. Aga ega tal palju üle ei jäänud ka. Lõpuks sai puhta otsa.

Loodan, et suudan end veel ületada ja saada üle hirmust telefonikõnede ees võõrastele inimestele, et neilt tööd küsida. Emailimine on mõnes mõttes samm tagasi telegraafi juurde, milele vastuste saamine on lootusetu.