Lähiümbrus

Siin on näha seda kelpaprojekti, millest ma end läbi ei ole närinud. Eile hakkasid poisid toas hullama ja ma olin üldiselt terve päeva isegi kuidagi nokastunud olekus niiet ma kammisin jälle mingeid lapsepõlvearmastusi. Täna pärast kunstikoolist tulekut võtsin end kokku, tegin ühe kõne (sain eitava vastuse ning ühe eitava vastuse ka meili teel) ja praegu on eriti mõnusalt pohhui. Mõlgutan isegi häguseid mõtteid välismaale minekust, sest hakkab kujunema uudishimu selles suhtes, kas kusagil üldse kedagi midagi kotib. 

Siin tegelen mõne teiste täiesti mõttetu kelpaasjaga, nagu vihikutele kollažide tegemine. Miks? Kellele seda vaja on? Mida see muudab? Ma ei tea nendele küsimustele vastust, ma ei tea, miks ma seda värki teen, aga seda on lahe teha. Nüüdseks olen muidugi aru saanud, et mul endal ei hakka neid asju, mida ma nii hoolega kaunistan, kunagi vaja minema ja kõik need karbikesed ja vihikukesed, mis aastate jooksul kogunenud on, tuleks lihtsalt inimestele ära anda. 

Selle lambi värvisin akrüülidega üle. Muidu on suvaline valge rauast lamp. Ja selle taga on pildiraam ühelt mu esimeselt kirjasõbrannalt ning selles on pilt mu vanaemast ja vanaisast mingil korteriläbul.

(Taamal ka õppelaenu leping, mida ma paari nädala pärast maksma pean hakkama.)

Kuna mul on eelnevalt piltidega hästi kehvasti läinud ja ma olen mitu korda kaotanud mitme aasta jooksul tekkinud värtuslikku materjali, peaksin rohkem hakkama pilte üles riputama.