it's your neighbour the junkie, you should see if she's still alive

Tulin just naisterõivaste konstrueerimise kursuse esimesest tunnist. My dear god where have I buried my sense of logic? Täiega piinlik on oma mõtteaegluse pärast. Eelkõige iseenda ees loomulikult. Tekib konkreetselt selline lühis, kus ma jõuan isegi muuseas mõelda, et c'mon, kaua ma mõtlen. Rääkimata sellest, et iga kord kui ma online kellegagi räägin, pean ma kasutama õssi ja googlit, et iseend kontrollida. Millal see asi küll nii lappama läks.. Igal juhul kõige konkreetsem, mis ma täna selgeks sain on, et ma pean teistest kolm korda rohkem harjutama, et olla keskpärasel tasemel. Siit hakkavad vähehaaval hargnema vanad käegalöömised, mida ma praegu olen sunnitud kompenseerima hakkama, sest ma TAHAN. TAHAN KOMPENSEERIDA. Õnneks on mul selle jaoks aega, sest praktika lükati TK poolt edasi. Mis omakorda tähendab ka seda, et ma hakkan ikkagi igal pool tilpnema homeless style. 

Eile öösel ma magasin oma venna voodis Tartus ja maja ees käis terve öö mingite osside lõugamine. Mul ei tulnud und ja isegi kui ma suutsin suikuda, siis hakkas mingi chick hüsteeriliselt ulguma ja see tekitas sellise une ja ärkveloleku deliiriumi, kus ma kompasin askeesi, semiootika ja moe piirimaid, mis minus järsku kokku on saanud. Läbi moe tundub märgiteadus esimest korda eriti hädavajaliku väljendusvahendina, olles justkui keeleks visuaalide maailmas. Mind tohutult võlub riideskäimise idee juures see, et komplekt räägib enda eest ise. See on iseenesest passiivne, vaikne ja kergesti ignoreeritav suhtlusviis. Ma ei kujuta ette, mis võiks praegu veel lahedam olla. Kuigi tegelikult on sel ka midagi ilmselt pistmist romantikaga, milles iga element on atmosfääri kujundaja. Mina lihtsalt tõlgin toimuvat iseenda keelde nagu iga teinegi. Aga ratsionaalses maailmas ehk ongi siis asi selles hoopis, et mul läheb vahepeal tõlkes midagi kaduma ja kuna ma sellest tulenevalt pean kaduma läinud mõtet uuesti konstrueerima võtabki kogu protsess nii neetult kaua aega. 

Näed, ma olen hästi keeruline inimene ja mul on väga raske elada. Plaan B: idioot ja xanax peale.

Iga päev üks kangelastegu

Tere, armas moehuviline!

Mõtlesin alljärgnevat veel mõnda aega enda teada hoida, kui kuna ma avastan end pea iga päev kellelegi toimvast rääkimas, siis toon oma hetkelised eluseiklused ka kirjalikult sinuni. Kui sa veel ei tea, siis ma kordan - olen töötu. See ei ole mingi traagiline asi, sest annab mulle rohkem aega tegeleda asjadega, mis väärtust omavad. Töötu-olemine pole samas mingi väga uhke poos, mida ma soosiksin, aga ühe osa töötamise mõtte otsimisest olen ma läbinud. Seda võib võrrelda raamatu ja selles sisalduvate peatükkidega - igas peatükis hargneb lugu edasi. Vanasti armasin mitu peatükki enne ühe lõppemist ette välja mõelda, aga elu on näidanud, et see on tühi ajaraiskamine, kui sellega üle poole ajast tegelda. Mina ei lõpetanud unistamist enne esimese peatüki tegelikku lõppu. Aga mis ma siin nüüd ikka nii seda mõistujuttu ajan, tahan vist ainult venitada selle ütlemist, mis praegu toimub. Suht keeruline on toimuvast ilma emotsioonideta kirjutada, kui see rämedalt ajudele käib, aga samas ei saa kõva häälega mustama ka hakata. Eriti veel seetõttu, et ega ma ise ka päris puhas pole.

Kunagi kevadepoole sel aastal kirjutasin vist, et ei saanud rätsepaks õppima minna, kuna Tartu Kutsehariduskeskus ei võtnud mind vastu. No vot, see oli sellel ajal umbes, kui ma postiljonina töötasin. Ja noh, see turvatöötaja ja aktimodell jäid ka sinna aega. Ma ei mäleta isegi enam täpselt. Igatahes jäi see mind kummitama. Et misasja kuradi kutsekool, ülikooli ju ometigi sain sisse. Kuni suveni ma veel kogusin hilpe ja sorteerisin ja riputasin ja parandasin neid. Suveks oli mul kõik nii siibrisse visanud, et otsustasin oma nodi vanaema lakale vedada ja seal õmblema hakata. Sellega, tuleb nüüd ausalt tunnistada, oli ikkagi nii, et pool aega sahmisin ma kusagil mujal käia. Ent vahelduva eduga sõtkusin ma ikkagi masinat ka. Sügisel mõtlesin Tallinna rätsepaerialale minna. Augutiks olin põnnama löönud. Käisin paar päeva Tallinnas nüüd ja ei heida endale seda põnnamist absoluutselt ette. Esimene asi, mis mul töötusega kohale jõudis oli adumine, et ma ei jõua enam pea ees tulle joosta lootuses kasvõi poolikut pärlit lõkkest välja tuua. 

Augusti lõpus hakkasin Töötukassa koolitusi uurima ja leidsin õmblemise- ja rätsepakursused Rahvaülikoolis. Töötukassa toetab üldiselt kursusi 2500 € piires ning ma eriti ei kahelnud, et see võiks kuidagi mõttetu olla. Õmblemisega seotud tööd olid mu listis. Kui sa mind tead, siis sa jagad välja, et ma olen veits moepolitsei ja oma teadmiste puudulikust arvestades veits liiga ülbe. Töötukassa, minu hasardist hoolimata, et ole nii väga sellel arvamusel, et peaksin neile kursustele minema. Esimene vastus mu kirjale oli, et koolitusvajadus ei ole põhjendatud. Mul ei ole eriharidust ning mu CV on mingit mõttetut huiamist täis. Ma natuke solvusin, aga ei andnud alla ja tahtsin kellegi kompetentsema vastust. Kirjutasin mingile info meilile. Paari päeva pärast helistas konsultant ja hakkas mingit kompromissi pakkuma. Panin kaks asja kokku ning sain uue suuna - otsi omale praktika koht ja siis räägime edasi. Väga hea. Umbes sel samal ajal sain tööpakkuise mingile järjekordselt perspektiivitule tööle. Ma ei võtnud seda tööd, ma tahtsin praktikat ja kursusi. Leidsin potentsiaalse praktika koha. Töötukassast küsiti mu käest: "Kas nad ikka teavad, et sul ei ole mingeid kogemusi?" Jah, ma ütlesin neile, kuigi olen omette mõned asjad õmmelnud. "No seda oleme me kõik teinud. Kas on võimalus, et saaksid sinna pärast praktikat tööle?" Jah, ma vist isegi saaks sinna tööle pärast praktikat. "Võib-olla sa ikka lähed sinna rätsepakooli uuesti, mõtled läbi vastused, mida vestlusel valesti ütlesid. KÜLL SA SAAD SINNA SISSE, KUI SA TAHAD. Senikaua võiksid mingit tööd teha." Ma ei taha enam mingit tööd teha, ma tahan lõpuks ometi elama hakata ja pühenduda. 

Tänaseks on seis selline, et leppisin praktikaandjaga kokku, et toon talle midagi omatehtut, et ta teaks, et mul ikka mingit kogemust ei ole. Homme ma lähen talle viima teist paari pükse, mille õmmelnud olen. Viiks midagi veel, aga kõige tipuks on õmblusmasin ülesütlemise äärel ja mul asjad pooleli. Üritan mitte rohkem kui ühele päevale korraga mõelda, sest ees on bürokraatlikud ootamatused, minimehanismid, millest mul veel aimugi pole ja tühi kõrbemaastik, mille tuules puhuvad Nõukogude Naise lõikelehed ja kilode viisi riiet. 

Sellised püksid. Tugevamast satsimaterjalist.

Ültesin kohe ära, et õmblused on kõverad.

Ma ei seisa enam paigal, ei aja enam oma saba taga, aga hüppan küll nagu põrkepall ja muutun iga päevaga aina rohkem tuule moodi, kes kõrvalseisjate elust lihtsalt korraks läbi tuiskab, et liikuda ilma tornaadoks muutumata.

Good morning people, vaadake millise kõlakombinatsiooni ma uue blogi pealkirjaga loonud olen! Straight out of the washing machine. Kuigi ma olen oma peas uusi ja revolutsioonilisi plaane pidanud, veab mu loominguline mõtlemine nüüd alt, sest mul on juba üle kuu aja raske välja mõelda koondnimetust, mis võtaks kokku mu huvi taaskastutuse, käsitöö ja loomingulise eneseväljenduse suhtes. Oma halvematel hetkedel heietan ma taga aega, mil ei saanud ma ise ega keegi teine mulle lollust ette heita, ent nüüd olen ma oma harituse puudujääkidega jõudnud päeva, kus mul on iseenda ees piinlik. Kuigi mu joonistamise oskus ehk veidi vabamat vormi endale nüüd lubada võib, siis mõne teise koha pealt on jälle regress. Aga see et ma ühel kohal ei püsi, ei tähenda, et elu seisaks. 

Käisin täna jälle tööintervjuul ja pärast seda astusin läbi oma ühest lemmikklatsukast Rakveres, kust ostsin 96 sendi eest valged nõmeda lõikega MaxMara velvetid. Alustasin projektiga nende ümbertuunimisest tehes isegi igast protsessi liigutusest pilte, kuid kuna ma tahtsin üksinda korteris olemise luksust nautida, siis ma ei viitsinud vanaema juurde neid õmblema minna. Loomulikult tahan ma neid ka värvida, sest jumal küll - valge! - see värv on loodud lõuendiks, ükskõik, kas pori ja joga plekkide või uue, puhta, selge värvi jaoks.
Tuhnisin ka Tumblris ja toon sinuni selle hooaja koondpostituse oma stiili hetke- ja tulevikuseisust.

Sassis juustega, ketsides ja  looma igatsevalt võib mind tegelikult igas oma elujärgus nii minevikus kui ilmselt ka tulevikus kohata. Minus on hakanud võimust võtma mingi konventsionaalne casual look, mille seost praeguse neogrungestumisega eitada ei saa. Naiselikkuse mängud on mul luuleraamatute kirjutamisteaegu õnneks ära mängitud nii et nüüd jääb üle oodata ainult kolmekümnendat eluiga, kui see ehk ise loomulikult peale tuleb. Edasi tuleviku suunas.

Mõnikord võib brändi logo olla vapustav aksessuaar. But keep it simple alright.

The making of urud is mu speciality.

Uued taasavastatud lemmikud on pintsakud. Ja velveteid on ka mitu paari kogunenud - veinipunased, helkiva sambla rohelised, mererohelised ja.. need valged. Nüüd, kus kõik on avastanud sirge lõike, olen ma kogemata automaatselt jälle altlaienevaid kandma hakanud. Selline kombo on: altlaienevad velvetid, ketsid, t-särk, kapuutsiga pusa ja nahktagi või pintsak, ja päikeseprillid. Ühistranspordis alaealised tüdrukud passivad ja räägivad taga. See ka kunagi ei muutu. Mul on neist kahju, aga samas kardan ka.

Venitusharjutused..

...enne talvist raamatulugemismaratoni

RÄPASAAPAD - KANNA NAGU POLEKS HOMSET!

Näide sellest, kuidas must võib olla nii armas. Mul on kahju, et ma ei saa end mustaks värvida.

Pole siiani üle saanud.

Pikad seelikud tulevad kasuks. Nad on funktsionaalsed ja venitavad su jalad o kui pikaks. Kui istub ilusti pihas, siis ei hakka naljalt keerlema ka ja käsi ei viitsi ka eriti keegi sinna alla venitada. Turvaline  ja kiire valik uueks hooajaks. 

Viimased nõksud  mõttetuse hajutamiseks kehtivad hooajast hoolimata.

Joo end täis kleidi, meigi ja kontsadega. Aga ära kunagi näe lõpuni liiga palju vaeva, see on kõigest joomine.

Vähemalt mõtle iga öö suitsetamise mahajätmisest. Kuigi jooma minnes ununeb see kindlalt.

Odav glamuur. Porno. Kitš. Sa ei pääse.

Aktsiad tõusevad aastatega. 

Võime haihtuda enne laviini.