Iga päev üks kangelastegu

Tere, armas moehuviline!

Mõtlesin alljärgnevat veel mõnda aega enda teada hoida, kui kuna ma avastan end pea iga päev kellelegi toimvast rääkimas, siis toon oma hetkelised eluseiklused ka kirjalikult sinuni. Kui sa veel ei tea, siis ma kordan - olen töötu. See ei ole mingi traagiline asi, sest annab mulle rohkem aega tegeleda asjadega, mis väärtust omavad. Töötu-olemine pole samas mingi väga uhke poos, mida ma soosiksin, aga ühe osa töötamise mõtte otsimisest olen ma läbinud. Seda võib võrrelda raamatu ja selles sisalduvate peatükkidega - igas peatükis hargneb lugu edasi. Vanasti armasin mitu peatükki enne ühe lõppemist ette välja mõelda, aga elu on näidanud, et see on tühi ajaraiskamine, kui sellega üle poole ajast tegelda. Mina ei lõpetanud unistamist enne esimese peatüki tegelikku lõppu. Aga mis ma siin nüüd ikka nii seda mõistujuttu ajan, tahan vist ainult venitada selle ütlemist, mis praegu toimub. Suht keeruline on toimuvast ilma emotsioonideta kirjutada, kui see rämedalt ajudele käib, aga samas ei saa kõva häälega mustama ka hakata. Eriti veel seetõttu, et ega ma ise ka päris puhas pole.

Kunagi kevadepoole sel aastal kirjutasin vist, et ei saanud rätsepaks õppima minna, kuna Tartu Kutsehariduskeskus ei võtnud mind vastu. No vot, see oli sellel ajal umbes, kui ma postiljonina töötasin. Ja noh, see turvatöötaja ja aktimodell jäid ka sinna aega. Ma ei mäleta isegi enam täpselt. Igatahes jäi see mind kummitama. Et misasja kuradi kutsekool, ülikooli ju ometigi sain sisse. Kuni suveni ma veel kogusin hilpe ja sorteerisin ja riputasin ja parandasin neid. Suveks oli mul kõik nii siibrisse visanud, et otsustasin oma nodi vanaema lakale vedada ja seal õmblema hakata. Sellega, tuleb nüüd ausalt tunnistada, oli ikkagi nii, et pool aega sahmisin ma kusagil mujal käia. Ent vahelduva eduga sõtkusin ma ikkagi masinat ka. Sügisel mõtlesin Tallinna rätsepaerialale minna. Augutiks olin põnnama löönud. Käisin paar päeva Tallinnas nüüd ja ei heida endale seda põnnamist absoluutselt ette. Esimene asi, mis mul töötusega kohale jõudis oli adumine, et ma ei jõua enam pea ees tulle joosta lootuses kasvõi poolikut pärlit lõkkest välja tuua. 

Augusti lõpus hakkasin Töötukassa koolitusi uurima ja leidsin õmblemise- ja rätsepakursused Rahvaülikoolis. Töötukassa toetab üldiselt kursusi 2500 € piires ning ma eriti ei kahelnud, et see võiks kuidagi mõttetu olla. Õmblemisega seotud tööd olid mu listis. Kui sa mind tead, siis sa jagad välja, et ma olen veits moepolitsei ja oma teadmiste puudulikust arvestades veits liiga ülbe. Töötukassa, minu hasardist hoolimata, et ole nii väga sellel arvamusel, et peaksin neile kursustele minema. Esimene vastus mu kirjale oli, et koolitusvajadus ei ole põhjendatud. Mul ei ole eriharidust ning mu CV on mingit mõttetut huiamist täis. Ma natuke solvusin, aga ei andnud alla ja tahtsin kellegi kompetentsema vastust. Kirjutasin mingile info meilile. Paari päeva pärast helistas konsultant ja hakkas mingit kompromissi pakkuma. Panin kaks asja kokku ning sain uue suuna - otsi omale praktika koht ja siis räägime edasi. Väga hea. Umbes sel samal ajal sain tööpakkuise mingile järjekordselt perspektiivitule tööle. Ma ei võtnud seda tööd, ma tahtsin praktikat ja kursusi. Leidsin potentsiaalse praktika koha. Töötukassast küsiti mu käest: "Kas nad ikka teavad, et sul ei ole mingeid kogemusi?" Jah, ma ütlesin neile, kuigi olen omette mõned asjad õmmelnud. "No seda oleme me kõik teinud. Kas on võimalus, et saaksid sinna pärast praktikat tööle?" Jah, ma vist isegi saaks sinna tööle pärast praktikat. "Võib-olla sa ikka lähed sinna rätsepakooli uuesti, mõtled läbi vastused, mida vestlusel valesti ütlesid. KÜLL SA SAAD SINNA SISSE, KUI SA TAHAD. Senikaua võiksid mingit tööd teha." Ma ei taha enam mingit tööd teha, ma tahan lõpuks ometi elama hakata ja pühenduda. 

Tänaseks on seis selline, et leppisin praktikaandjaga kokku, et toon talle midagi omatehtut, et ta teaks, et mul ikka mingit kogemust ei ole. Homme ma lähen talle viima teist paari pükse, mille õmmelnud olen. Viiks midagi veel, aga kõige tipuks on õmblusmasin ülesütlemise äärel ja mul asjad pooleli. Üritan mitte rohkem kui ühele päevale korraga mõelda, sest ees on bürokraatlikud ootamatused, minimehanismid, millest mul veel aimugi pole ja tühi kõrbemaastik, mille tuules puhuvad Nõukogude Naise lõikelehed ja kilode viisi riiet. 

Sellised püksid. Tugevamast satsimaterjalist.

Ültesin kohe ära, et õmblused on kõverad.

Ma ei seisa enam paigal, ei aja enam oma saba taga, aga hüppan küll nagu põrkepall ja muutun iga päevaga aina rohkem tuule moodi, kes kõrvalseisjate elust lihtsalt korraks läbi tuiskab, et liikuda ilma tornaadoks muutumata.